JAAK VISNAP ⟩ Ilma filantroopide ja metseenideta on Eesti kultuur määratud hääbuma

Jaak Visnap (pildil keskel). Foto: Eero Vabamägi

• Eesti kultuuri päästmiseks ei piisa ainult murest ja heade kavatsustega platvormide loomisest.
• Minu ettepanek: tuleb luua Eesti Kultuuri Toetusfond.
• Kunstniku- ja kirjanikupalk on kultuuripoliitiline plaaster ega ravi kogu valdkonna probleeme.

Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme maailmas saanud ringi vaadata ja märgata, kui palju on maailmas väärt kultuuri ja silmapaistvaid kunstinähtusi. Suured muuseumid, ajaloolised templid ja kultuurifestivalid — kõige selle taga on tihti filantroopide ja valitsejate helded rahastused, kirjutab visionäär Jaak Visnap.

Visioon filantroopiast ja metseenlusest pole Eestis sugugi uus, kuid millegipärast see ei juurdu. Kahjuks jääb vajaka sellisest missioonitundest, mis viiks Eesti kunsti veelgi suurema publikuni ja samal ajal tagaks loojatele piisavalt tuge ka Eestis.

Eesti kultuuri päästmiseks ei piisa ainult murest ja heade kavatsustega platvormide loomisest – vajame ka konkreetset tegevuskava. Minu ettepanek on järgmine: luua Eesti Kultuuri Toetusfond.

Eesmärk võiks olla rahastada projekte, mis aitaks, tuginedes annetustele ja toele, jõuda Eestist kaugemale ja ka Eestis ellu jääda.

Eesti Litograafiakeskuse korraldatud «Vabadus 21. sajandil» näitus Berliinis, mille avamisel osalesid ka president Kersti Kaljulaid ja Saksamaa endine president Joachim Gauck, on suurepärane näide sellest, kuidas Eestis loodud kunst võiks olla nähtav kogu maailmas.

Näituse kuraatorina püüdsin tuua välja, et just vabadus on see, mille eest oleme võidelnud ja mida peame väärtustama ka tehisintellekti ajastul. Kunst on meedium, mis jõuab inimesteni nii siin kui ka sealpool piire, ning meie kohus on näidata Eesti lugu ja vaatenurka laiemale maailmale. Gauck mainis tabavalt, et kunstide roll on inimeste sügavamate tunnete äratamine ning vastutusvõime kasvatamine – omadused, mida vabadus eeldab.

Kaks aastat tagasi korraldasin Pariisis näituse «Vabadus 21. sajandil» ja selle avamissündmus keskendus Euroopa riikide muutunud julgeolekuolukorrale pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale.

Arutelu käigus ütles Ilmar Raag otse välja: «Eesti jaoks on ülioluline suveräänsuse küsimus.»

Ta rõhutas, et me ei ole lihtsalt vaatlejad, vaid piiririigina ise konflikti eesliinil. Kultuuri kaudu loodame justkui tõmmata maailmale tähelepanu ja panna inimesi mõistma, et meie olemus ja väärtused on kaitsmist väärt. Kultuur tõstab meid vaimselt, aitab üle saada kriisidest ja loob tõelise väärtuse, mis elab üle majandustõusud ja -langused. Inimtekkeline kultuur on ainus, mis aitab säilitada meie identiteeti ja kaitsta meid tehnoloogiliste ohtude eest.

Ühiskond, kus kunstnike loometegevus sõltub kaotatud lotopiletite ja mängupõrgute arvelt, sõltuvuste tagajärgedest, on midagi valesti teinud.

Kuidas sünnib Eestis kultuur? Levinud vastus on, et kultuur sünnib katusekambris, külmas ja näljas, justkui siinne rahvuslik narratiiv. Jah, meil on ju veel Eesti Kultuurkapital, kuid ka see raha tuleb alkohoolikute, suitsetajate ja hasartmängusõltlaste taskust. Kas selline toetus pole mitte negatiivse karmaga? Ühiskond, kus kunstnike loometegevus sõltub kaotatud lotopiletite ja mängupõrgute arvelt, sõltuvuste tagajärgedest, on midagi valesti teinud. Selline olukord tekitab ebamugavuse: ilus ja õilis kultuur vajaks toetust puhtast filantroopiast, mitte hävinud illusioonidest. Kultuurirahastuse allikaks peaks olema filantroopide ja metseenide lahkus, mitte õnnetud sõltlased. Kultuurkapitali sõltuvuses on terve kultuur, taotlejate surve järjest kasvab.

Jah, meil on veel ka Eesti Rahvuskultuuri Fond, mis toetusi jagab korra aastas, taotlemine on igal aastal oktoobri keskel. Ka seal ei ole summad suured ja sümboolne au on suurem kui eraldatav stipendium. Kunstniku- ja kirjanikupalka saab kuni viis inimest kummastki valdkonnast kolm aastat, saadav palk on väike ega anna loomingulist vabadust, kuid sellega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. «Ravikindlustus kõigile!» on vaid pelgalt reklaamikampaania.

Kunstniku- ja kirjanikupalk on kultuuripoliitiline plaaster ega ravi kaugeltki kogu valdkonna probleeme. Niinimetatud kultuuritöötaja palka saavad vaid otseselt riigisektoris töötavad palgatöötajad. Hiljutine näitlejate meeleavaldus kultuuritöötaja palga pärast on kindlasti põhjendatud, see palk on väike. Kas ülejäänud loomeinimesed, kes pole riiklikud kultuuritöötajad, on lihtsalt töötud?

Viimase kümnendi jooksul on pealetükkivaks muutunud arusaam loomemajandusest ja projektipõhisest kultuurirahastusest. Kultuurilooja pole kaupmees, kes püüdes täita rahva soove, rööprähkleb füüsilisest isikust ettevõtjana ja müüb kõike. Nii sünnib ellujäämiskultuur, mitte väärtuslik loome ja loomemajanduse tõmbetuultes ei tulda samuti ots otsaga kokku.

Kultuurilooja pole kaupmees, kes püüdes täita rahva soove, rööprähkleb füüsilisest isikust ettevõtjana ja müüb kõike.

Veelgi enam, loomeinimestel ei jää mitmes suunas tõmmeldes enam aega loominguks.

Ka mina, Jaak Visnap, kes ma olen püüdnud luua aegumatut Eesti kultuuri, tunnen praegu, et ilma püsitoetuseta ma murdun. Hoolimata sellest, et minu loodud kunst on jõudnud Eesti ja maailma näitustele ja muuseumidesse, kuid minu majandustegevus on seetõttu kandnud miinust. Praeguse maailma — Covid, Ukraina sõda, majanduslangus ja tehisintellekti areng — taustal tunnen end täiesti üksi.

Täites Eesti riigile pandud põhiseaduslikku ülesannet, on Eesti kultuur tervikuna Stockholmi sündroomi ohver: probleemide keskel kultuuris usutakse, et probleemid tulenevad neist endist, et kultuuri ja selle loojate mured on tekkinud nende endi süül.

Lõppude lõpuks on Eesti palju enamat kui lihtsalt üks väike riik. Meie loojad on loonud väärtuslikku kultuuri, mille paistel saame end rahvusena soojendada. See kultuur ei tohi surra vaesusesse, vaid vajab tuge, vastasel juhul on oht, et siinne väike kultuur hääbub sootuks.