Seekord on reformi eesmärk siis loomulikult kulude kokkuhoid ning kutse saanute konkurentsivõime tõstmine, väidetavalt kõrgkoolidesse edasi õppima mineku hõlbustamiseks. Esmapilgul on kõik eesmärgid loogilised, aga kui kavadesse süveneda, hakkavad ohutuled vilkuma.
Eesti haridusstruktuur üldiselt pole uue vabariigi ajal oluliselt muutunud ja ilmselt pole ka selliseid eesmärke seatud. 2/3 noortest läheb peale põhikooli gümnaasiumisse ja 1/3 kutsekooli, meist oluliselt rikkamates, pikaaegse stabiilse arenguga ja majanduslikult edukamates Lääne-Euroopa riikides vastupidi. Ning kutsehariduse prestiiž on endiselt suhteliselt madal, eriti õppima asujate hulgas, mis on ju peamine, kuigi viimasel ajal on raporteeritud suurtest edusammudest: kõrgharidusega õppurid asuvad õppima kutsekooli. Paraku on see tihtipeale toimunud riiklikult finantseeritud hobihariduse vallas: oma maja ehitamine või remontimine, aiapidamine, söögi valmistamine jne, mis on õppuritel õigel ajal kodus omandamata jäänud. Ja nüüd tahetakse ju see ära lõpetada, mis on mõistlik, kui vaid last pesuveega välja ei visata.