LAURI VAHTRE ⟩ Et kesta läbi aegade, on vaja kesta kõigepealt esimesed sada aastat

Ajaloolane Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

Eestlaste arv kahaneb, see on tõsiasi. Kui nii edasi läheb, siis meie rahvas kaob. See tähendab, kaovad eesti keel ja eesti ühiskond, pole enam eestikeelset luulet ega ajakirjandust, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Kaob Kuku raadio, kaovad Kanal2 ja TV3 ning kaob isegi Sirp, nii et eesti rahva põlastamisega tegelevad amatööreurooplased jäävad nälga – pole eesti rahvast, kes selle eest honorari maksaks ja ühtki teist rahvast need küündimatud kompilatsioonid ei huvita. Keegi ei maksa ka tulevastele Henno Rajanditele raamatute tõlkimise eest, sest pole kellelegi tõlkida. Kaob Vanemuine, kaob Linnateater, kaob Draamateater, kaob Estonia (peale balleti muidugi). Kaovad Untsakad, pole enam Marko Matveret ega savusanna sõsaraid. Kaob Tartu Ülikool, aga see-eest avatakse peahoones esinduslik kasiino, Põhjamaade Monte Carlo.

Kaob isegi Aivo Peterson, sest pole enam Eestit, keda reeta, aga kedagi suuremat ja kurjemat Aivo Peterson reeta ei julge, vaid lakub tema taldu. Lühidalt – eesti ühiskond läheb sinna, kus liivlased juba on, ja tõsiasi, et koos Eestiga kaovad ka tema parasiidid, pakub vähe lohutust. Räägitakse küll lugu mehest, kes oma põlevat maja vaadates rõõmustas: «Paras lutikatele!», aga selline eluhoiak on pehmelt öeldes liiga positiivne, et olla tõsi. Viimased lapsed, kelle kodune keel on eesti keel, saavad tänaval selle kõnelemise eest peksa.