KÄDI RISTKOK ⟩ Kas peame tingimata hinge kuradile müüma, et Eesti elektritootmine saaks puhtaks?

Hiina on maailma juhtiv taastuvenergia tehnoloogia tootja päikese- ja tuuleenergeetikas, kuid pole saladus, et pikaajaline sõltuvus nende tehnoloogiast ja maavaradest, mida seadmete tootmiseks kasutatakse, toob kaasa geopoliitilisi ja majanduslikke riske. Foto: Carlos Barria / Reuters / Scanpix

Eesti elektritootmine on praegu üleminekuperioodis, liikudes fossiilkütustelt, eriti põlevkivilt, puhtamate ja jätkusuutlikumate allikate poole. Selles protsessis on kriitikud ette heitnud, et meie edu puhtama energeetika poole liikumisel tugineb ainult Hiina tehnoloogilistele komponentidele ja materjalidele. On see päriselt nii ning mis on alternatiivid, arutleb Eesti Rohetehnoloogia Liidu juht Kädi Ristkok.

Eestil on eesmärk toota 2030. aastal samas mahus elektrit taastuvatest allikatest, kui meie riigis tarbitakse. Selle saavutamine on võimalik siis, kui püstitame lähiaastatel hoogsalt tuule-, päikese- ja salvestusparke, mis eeldab investeeringuid vajalikesse seadmetesse. Just tehnoloogia küsimus ongi taastuvenergiale üleminekul teravalt esile kerkinud.

Saastavalt ja ajas aina kallinevalt põlevkivielektrilt taastuvenergia lahendustele üleminek on saanud ebaõiglast kriitikat välismaise tehnoloogia ja ressursside vajaduse suhtes. Päikese- ja tuuleenergia kasutamine nõuab ressursse peamiselt seadmete (nt päikesepaneelide, tuuleturbiinide) tootmise etapis. Selleks on vaja metalle, mineraale ja energiat, kuid seadmete kasutusea jooksul on energiakasutus ja ressursikulu suhteliselt väike. Erinevalt põlevkivist ei eelda päikese- ja tuuleenergia tootmine pidevat tooraine tarbimist. Nii on ka tekkiv keskkonnamõju tunduvalt väiksem, eriti kui arvestada, et energiat toodetakse ilma saasteaineteta, jäätmeteta ja fossiilkütuseid põletamata.