Eesti on justkui kaotanud võime suurelt unistada, ent ometi on unistustel edasiviiv jõud, kirjutab Kristel Kalda. Kuniks suuri idealiste silmapiiril pole, sobivad ka argipäevaunistused.
Kristel Kalda: unistused pärast unistamise lõppu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autor on hariduselt ajaloolane ning on töötanud nii õpetaja kui ka ametnikuna.
Kui kukel pea maha võtta, lendab ta veel tükk aega sihitult ringi. Nii on läinud ka Eesti unistuste ja püüdlustega. Viimased kriisid võtsid Eesti kukel pea maha, ja orientiiri enam ei leitagi.
Priit Hõbemägi nentis hiljutises raadiosaates «Räägivad»: «Viimaste aastate probleemiks on see, et eesmärgid on sõnastatud küll, aga puudub vaba kollektiivne soov või tahe midagi saavutada. Turvalisus on olemas, on päris soe ja rahulik olla, mõeldakse välja uusi eesmärke, aga eesmärgid on tühjad.»
Veelgi enam, tundub, nagu puuduksid meie riigil üldse kaugemad visioonid ja ideaalid, mille poole samme seada. Kriisist kriisi paiskuv rahvas on justkui ametis elamise, mitte unistamisega. Valitsus on rahvast võõrandunud ning tegeleb eelkõige fiskaalprobleemidega.
Ilmar Raag läheb oma essees koguni nii kaugele, et «peaaegu tahaks loobuda Eesti ilusast tulevikust rääkimisest. See on ehk liiga radikaalne, ent kui keegi ütleb, et ta võib elu paremaks muuta, siis ta ilmselt eksitab ennast ja ka teisi». Kõlab kui surmamõistetud unistaja viimne ohe?
Ometi on meil iseseisev riik, kus eesti keel ja meel oma parema äranägemise järgi asju korraldavad. Meil ei käi sõda ja meid ei räsi sadu inimelusid nõudvad looduskatastroofid. Me ei pea kartma, et seintel on kõrvad ning naabritel koputamist ennustav nägemine. Me ei pea isegi arvama, et jääme muust maailmast äralõigatuks – meie lennujaam teenindab 12 lennufirmat ning Euroopa transpordivolinik Siim Kallas lubab meile peatset rongisõitu kas või Atlandi ookeanini välja.
Roos on okkaline, aga meie elu pole ka üdini roosiline. Kaugel sellest! Kindel võib olla aga selles, et ainult okkaid vahtima jäädes kaotame igasuguse võime roosi ilu näha.
Unistusi ei saa tekitada, need tekivad ise, kui pinnas on soodne. Meie viimane suur unistaja oli Lennart Meri, tšehhidel Vaclav Havel – suurmehed, kes ei kartnud võimatust unistada. Ainult praegu ei unista keegi võimatust, aeg on inimesed surunud kalkuleerivateks pragmaatikuteks.
On tõsi, et mõnede unistajate tõttu on inimesed pidanud rängalt kannatama. Oleme ju meiegi ühest sellisest kannatuskatsumusest väljunud. On unistusi, mis oleks pidanud unistuseks jäämagi, nagu Hitleri soovunelm kõrgemat rassi inimestega ühiskonnast või kommunismiihalus kuuendikul planeedist. Ometi ei lakka maailm pärast äpardunud utoopiate läbipõdemist unistavate silmadega kaugusesse vaatamast. Unistamine on inimestel veres. Sellega kaasneb lootus paremale elule ja argipäevast kõrgemale lennutav ühine eesmärk. Ent vahest on olulisim tõik, et paljudel unistustel on kombeks täituda ja sellepärast need nii tähtsad ja edasiviivad ongi.
Veel iseseisvuse taastamise järel olid Eestil suured unistused. Juba üks Eesti diplomaatia rajajaid, välisminister Pusta unistas sõdadevahelisel ajal suurest demokraatlikust liidust, kus «Eesti kodaniku tunnistus oleks igale ühtlasi eurooplase tunnistus». Sedalaadi liitu oli Eestil võimalus astuda 2004. aastal. Samal ajal täitus ka suur julgeolekupoliitiline unistus kuuluda NATO kilbi alla. Veel oli meil kombeks unistada, et Eesti muutuks selliseks, nagu on Iirimaa või Singapur. Väärtused, mida neid riike eeskujuks tuues silmas peeti, jäid küll paljudele arusaamatuks. Järgmine grandioosne valitsejate unelm – jõuda kiiresti Euroopa viie rikkama riigi hulka – muutus peagi üldrahvalikuks anekdoodiks, ja sealt alates ei julge enam keegi unelmaisse laskuda.
Ideaalriiki pole olemas ja katsed teise riigi poliitikat kopeerida osutuvad üldiselt naiivseks. Kultuuriline ning poliitiline ja majanduslik taust on riigiti sedavõrd erinev, et mis ühes kohas võib õnnestuda, ei pruugi teises kohas õnneks minna. Siiski toimub maailmas midagi, mis ärgitab ka siinmail unistama.
«Praegu on väike aeg, puuduvad suured inimesed,» tõdes Rein Veidemann oma hiljutises raadioesinemises. Kuniks suuri idealiste silmapiiril pole, sobivad ka argipäevaunistused. Näiteks võiks unistada linnast, mille energiavajaduse katavad päike ja tuul. Linnast, mille transport on korraldatud personaalsete elektriliste transpordirobotitega ja tänavatel ei leia ühtegi sisepõlemismootorit. Sellest linnast ei lähe välja ühtegi ühikut prügi, see taastöödeldakse. See linn ei saasta õhku. Linna projekteerimisse kaasatakse parimaid arhitekte ja insenere ning selle infrastruktuur on kavandatud niimoodi, et kõik hädavajalik (poed, teenindusasutused jne) ei ole suvalisest elukohast kaugemal kui 200 meetrit.
Kas kõlab kui mõttetu ideaal, millel pole reaalsusega mingit seost? Eksite. Tere tulemast Masdari! See linn asub Araabia Ühendemiraatides, valmides 2016. aastaks just niisugusena, nagu eespool kirjeldatud. Kas sellel kõrberahva ideaalil on potentsiaali ka meie tuulepealse maa elanike südamesse jõuda? Kas väärtused nagu hooliv, puhas ja vastutustundlik elukeskkond lähevad meile tegelikult ka korda? Meile, kes me oleme nakatanud üle 90 riigi «Teeme ära!» kampaaniaga?
Kas Eesti kukk saab kunagi jälle oma pea tagasi, et kanalast kirikutorni tippu lennata ja niikaua oma unistustest kireda, kuni need teoks saavad?