Ahto Lobjakas: Saksa euroopalik imperialism

Ahto Lobjakas. Foto: Priit Simson

Niipea kui Saksamaa otsustas haarata Euroopa kriisis juhtohjad, hakkasid tema valikud Euroopat kujundama. Kuid siin rakendusid ka omamoodi seesmised pidurid, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Saksamaa on oma ajaloos harjumatus seisus. Uks ülevõimule kontinendil on pärani lahti, aga mis Saksamaal paistab puuduvat, on soov üle lävepaku astuda. Soovi puudumine ei tähenda tingimata tahtepuudust, aga see tahe pole oma loomult mitte kiusatus, vaid pigem paratamatuse tunnetamine saatuse väljakutse ees.

Saksamaa (peamiselt majanduslik) võim ei luba Berliinil praeguses Euroopa kriisis kõige paremagi tahtmise juures kõrvale jääda. Igasugune tugevama positsioonilt sekkumine, ükskõik kui heatahtlik ja varjatud motiividest vaba see poleks, toob endaga vältimatult kaasa sähvaka ajaloolist fantoomvalu nii sekkujas kui sekkumise objektides.

See on midagi, mis tänapäeva sakslasele selgelt ebamugavustunnet ja aeg-ajalt silmaga nähtavat piinlikkust valmistab. Tänapäeva Saksamaa on maa, kus eufemismid korraga on ja ei ole eufemismid. Seda, mis mittesaksa kuulajale võib kergesti näida viisaka ümberütlemisena, katsena oma palgele ilusamat tegu ja moodi anda, on sakslasest ütleja enamasti mõelnud otsekoheselt ja siiralt.

«Juhtimine koostöös» on üks selline mitmekõlaline sõnapaar, mis Berliini võimukoridorides ringleb. Euroopa peataolekus peab keegi võtma vastutuse: «Saksamaa ei taha debatis juhtohje haarata, aga nii lihtsalt juhtus.» Nii viib kantsler Angela Merkel juba mõnda aega läbi konsultatsioone ametivendade väikestes valitud ringides.

Välisminister Guido Westerwelle kutsus 19. märtsil külla kümmekond kolleegi ja kavatseb ettevõtmist korrata. Mõlema soov oli kuulda, mida arvatakse mujal sellest, mida peaks Euroopa nüüd laiemas poliitilises ja institutsioonilises plaanis ette võtma. Võlakriisi kalduvus varjutada Euroopa muud mured häirib Berliini üha tõsisemalt.

Üheselt öeldu saab harva nii mõistetud. Berliini refleksid, ükskõik kui vaoshoitud, on ikkagi teatud tasandil imperiaalsed. Teisiti pole võimalik, saab juba visuaalselt aru igaüks, kel on võimalus Saksamaa pealinnas varakevadistel päikeselistel päevadel pikemalt aega veeta.

Berliinis on ainuüksi visuaalse vaatluse põhjal selgelt ruumi millekski väga suureks. Ütleme, roomalikuks. Paljus on see pärandus ajaloolt (majandusime üle presideeriv rahandusminister Wolfgang Schäuble resideerib kunagi lennundusime juhatanud Hermann Göringi Luftwaffe peakorteris), aga teisalt on mastaapsus endiselt orgaaniline osa tänapäeva eduka ja enesekindla Saksamaa enesekaemusest.
Muidugi on tegemist üdini nüüdisaegse Euroopa imperialismiga, mis töötab veenmisel ja tõmbejõul. Aga seegi imperialism, nagu ükskõik kui hästi tasakaalustatud vanemlik armastus, sunnib tegema valikuid – või vähemalt näib pääsmatult nii neile, kelle vahel valitakse.

Saksamaa valikuid ei saa süüdistada otseses kallutatuses. Need valikud on otstarbekohaselt ratsionaalsed: «27 liikmesriigi tasandil lihtsalt ei saa edasi liikuda.» Aga mündi teine pool on tunduvalt ähmasem. Väljajääjad tunnevad end puudutatuna. Suuremalt jaolt väiksemad ja perifeersemad riigid (Eesti kaasa arvatud) näevad nad Saksamaa valikutes Euroopa normide vaikset magamapanekut.

ELis peaksid kõik olema võrdsed, suurusest ja tähtsusest sõltumata. See pinge peegeldub praegu kõiges, mida Saksamaa teeb. Parafraseerides inglise kõnekäändu: tee ja oled neetud, ära tee ja oled ikka neetud. Tuleb tunnistada, et «27 tasandil ei saa edasi liikuda» on mõtteviis, mida Saksamaa peaks ettevaatlikumalt reklaamima.

Majandusliku integratsiooni kontekstis on tal üks tähendus, sealt saab soovi korral kõrvale jääda; ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames aga hoopis teine. Viimane on vähemalt seni olnud midagi jagamatut ja on teiste seas Eesti rahvuslikes huvides, et nii jääks. Oma pitseri vajutab USA taandumine ­Euroopast, mis jätab Saksamaale veel veidi vabamad käed. Milleks, seda saame näha. Meie jaoks on oluline tähele panna Berliinis valitsevat konsensust: praegusel Saksamaal vaenlasi ei ole.

Küsimus pole aga vaid valikutes. Valikutel – ja valikute tegemisel kui sellisel – on kaugemad järelmid. Siin on Saksamaa kõige libedamal jääl. Niipea kui Saksamaa otsustas haarata kriisis juhtohjad (midagi, mis üleeuroopalise hädakoori pealekäimisel leidis aset eelmise aasta teisel poolel), hakkasid tema valikud kujundama Euroopat.

Euroopa Komisjon, traditsiooniliselt väikeste riikide suurim sõber, on niigi iga Jose Manuel Barroso juhitud aastaga muutunud üha verevaesemaks. Saksamaa on komisjonist mõne kuuga teinud täidesaatva organi oma maailmapildi jõustamiseks.

Jah, komisjoni kiirelt kasvanud volitused liikmesriikide eelarvete ja võlakoormate kontrollimisel võivad näida ELi keskuse tugevnemisena, kuid see tugevnemine piirdub valdkondadega, mis on olulised Saksamaale. Komisjonist on saanud instrument, tõlk, mis aitab ülejäänud Euroopal «saksa keelt õppida».

Kas Saksamaa tahab seda või mitte, kõik see tsementeerib tema ülevõimu pikemas plaanis. Ad hoc-lahendused liikmesriikide tasandil, mida me oleme viimase aasta jooksul näinud («Kriis on liikmesriikide kriis ja ka lahendused peavad olema liikmesriikide lahendused»), kujutavad endast aeglast ELi geomeetria ümberjoonestamist. Sellest protsessist on täielik ülevaade vaid Berliinil.

Üksnes seal teatakse, kus täpselt jooksevad niidid ja jõujooned ning kes kellele mida lubanud ja võlgu on. See on üks teistsugune Euroopa, mis heiastub Berliinist, vähemalt Brüsseliga võrreldes.

Samas ei tohi ükski kriitik unustada kahte asja: esiteks, ilma Saksamaa õla allapanekuta kukuks eurotsoon lihtsalt kokku, ja teiseks seda, kui lihtne oleks Saksamaa juhtidel kõigele sellele käega lüüa.

Managem endale korraks silme ette probleemid, mida Eesti jaoks põhjustab asjaolu, et meil tuleb kinni maksta rikkamate ühiskondade võlad. Saksamaal lõikab sama vahedalt protestantlik vahetegemine teenitu ja teenimatu vahel: «Miks meid karistada selle eest, et oleme töökad ja edukad?» Peaaegu nietzschelikult: võlg on süü.

Seetõttu on Saksamaa heldusel väga selged piirid, mida avardades riskib valitsus poliitilise suitsiidiga. Praegu on päästefondide kulude absoluutseks laeks 211 miljardit eurot. Lisandub keeldumine luua lõunanaabritele ekspordiruumi Saksamaa enda eelarvepoliitika lõdvestamise või inflatsiooniga. Kui Kreeka, Portugal, Hispaania jt peaksid jõudma faasi, mil neil on jälle ülejäänud maailmale midagi pakkuda, tuleb neil seda müüa väljapoole Euroopat. Ja Berliinis on mõjukaid inimesi, kes seda enam-vähem nii ka ütlevad.

Bundesbank ütleb sisuliselt sama, taotledes Bundestagilt võimu inflatsiooni ja laenumulle kohalike meetmetega piirata (sisuliselt võetakse Euroopa Keskpangalt tagasi rahanduslikku suveräänsust).

Võimalus, et Saksamaa nõustuks lühemas plaanis Ladina-Euroopa võlgadele tagamist andma, on imeväike. Seda ei välistata teoreetiliselt pikemas plaanis, aga alati tingimusel, et üheks vajalikuks eeltingimuseks oleks ELi liikmesriikide tulude ja kulude, muu hulgas maksu- ja palgapoliitika ühtlustamine. Eestil tuleb varem või hiljem otsustada, kas maksta Euroopa püsimise eest sellist hinda.

Saksamaa vaatepunktist on selline positsioon ühtaegu vältimatu ja loomulik. Vältimatu sellepärast, et peale avaliku arvamuse on poliitikute jaoks olemas veel üks pidur: konstitutsioonikohus Karlsruhes, mis on üheselt keelanud Berliinil rikkuda ELi baasleppeid, mis keelavad võlakriisis kannatajate otsese rahastamise (siit tuleneb ka tõik, et fondid nagu EFSF ja ESM on loodud väljaspool ELi leppeid).

Loomulik on Saksamaa kõrk paindumatus seetõttu, et olles maailma suuruselt kolmas eksportöör ja importöör, on riik omalaadi über-BRIC, võimeline rinda pistma nii USA kui Hiinaga. Kümmekonna aasta eest Gerhard Schröderi tehtud tööturureformid on vilja kandud, tööd teeb Saksamaal praegu rohkem inimesi kui kunagi varem, 41 miljonit.

See on muuseas ka üks ­Euroopa liberaalsemaid majandusi. Ametnikud Berliinis võivad liialdamata öelda, et Saksamaale on kõige kasulikum vaba, igasuguste eeltingimusteta kaubandus – ka selliste riikidega nagu Hiina ja Venemaa, mis ise ühepoolselt lääne investeeringutele piiranguid seavad. Saksamaal pole tahtmist nendega tingida, lihtsam on müüa.

Muidugi, ka siin pole kõik päris nii lihtne, kui võib tunduda. Saksamaa võlgneb oma majandus­ime vähemalt osaliselt euro üsna madalale kursile: «Mõelge sellele, kui tugev oleks praegu Deutsche Mark.» Ka Saksamaa madalad laenuintressid – kümneaastastel võlakirjadel 1,8 protsendi piires – on midagi, mis on enam kui kaudselt seotud sellega, et investorid kardavad mujale panustada.

Ülejäänud ELil ei jää üle muud kui püüda vahet teha, mida ta muuta saab ja mida mitte. Tuleb loota, et Berliini otsustajates püsib see ajalooliselt nii harukordne tasakaal sakslase ja eurooplase vahel, mille tunnistajaiks praegu oleme. Ja ehk tänada saatust, et neil jätkub kannatlikkust visioonita edasi rühkida, vilistades (vältimatule) kiusatusele suuri plaane teha – rääkimata kunagi Heideggeri otsitud «uute vaimsete jõudude» vallandamisest Euroopa keskmes.

Välispoliitika instituudi analüütik Ahto Lobjakas  külastas Saksamaad sealse välisministeeriumi toel märtsi lõpus. Tsitaadid tekstis on näitlikud üldistused ega pärine ministritelt või ametnikelt, kes kõik rääkisid tingimusel, et neid ei osundata.