Postimees kirjutas juba märtsis oma juhtkirjas, et põhiseaduse muutmisega tuleb alustada kohe, sest isegi kiireloomulisena võtab see aega vähemalt seitse kuud. Kui riigikogu saab kokku 81 poolthäält, siis võiks põhiseaduse muutmine olla järgmise aasta aprilliks tehtud. Ja siis jääb järgmiste kohalike omavalitsuste valimisteni veel viis kuud.
Paraku ei ole riigikohus täpsustanud, mida tähendab «piisav aeg», mis peab valimisseaduse muudatustega kohanemiseks jääma. See omakorda tähendab, et seadusemuudatust saab vaidlustada, mistõttu paistab nii, et 2025. aasta valimiste rong on juba läinud.
Me elame demokraatlikus õigusriigis ning põhiseaduse ja valimisseaduse muutmine ei peagi olema lihtne. Kuid see ei pea olema võimatu ja need, kes venitamistaktikat kasutavad, peavad selle eest ka vastutama. Praegusel juhul peab seda tegema Sotsiaaldemokraatlik Erakond, sest Keskerakonnalt ei ootagi keegi, et ta Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist toetaks.
Sotsiaaldemokraatide argument, et ilma valimisõiguseta hakkaksid Eestis elavad Venemaa ja Valgevene kodanikud Eestile täiendavat julgeolekuohtu kujutama, oli juba enne nõrk, kuid pärast siseminister Lauri Läänemetsa (SDE) teisipäevast esinemist riigikogus kaotas see igasuguse tõsiseltvõetavuse.
Savisaar oli osav žonglöör, kes suutis korraga mitut palli õhus hoida. Paistab, et Lauri Läänemetsal ja Jevgeni Ossinovskil on kange soov seda korrata.
Läänemetsa esinemisest jäi tahes-tahtmata mulje, et tal on raskusi oma rollide ühitamisega. Siseministrina rääkis ta sellest, et sõda ja terrorismi õigustavale patriarhaadile alluv kirik on julgeolekuoht, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena sellest, et sõda ja terrorismi õigustavate riikide kodanike osalemine Eesti valimistel seda ei ole. See jutt ei ole veenev.