:format(webp)/nginx/o/2024/06/17/16159043t1h8da0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/23/16437489t1ha179.jpg)
- See on must-valge – on agressor, kes ründas oma imperialistlikku pohmelli ravides suveräänset riiki.
- Minna ÜRO juhina Venemaale, kui venelased jätkuvalt Ukraina tsiviilobjekte ründavad, on näotu.
- Kui ka ÜRO kõige kõrgemal tasandil rahvusvahelise õiguse eest ei seista, pole sellel enam mõtet.
Praegu käimasolev BRICSi riikide kohtumine Venemaal Kaasanis heidab mitut häirivat varju, kirjutab veebitoimetaja Karl Sigmund Berting.
Esiteks saab president Putin näidata, et paljud suured maailmariigid ei hooli rahvusvahelisest õigusest ning on nõus istuma ühe laua taga sõjakurjategija, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavaks kuulutatud inimesega. Venemaa presidendi jaoks on see suur diplomaatiline võit. Veelgi häirivam kogu loo juures on aga ÜRO peasekretäri António Guterrese kohalviibimine, mis justkui legitimiseeriks sõja Ukrainas.
Eestis leidub vähe inimesi, kellele peaks meelde tuletama, et Ukraina konflikt on must-valge. On olemas agressor, kes ründas oma imperialistlikku pohmelli ravides suveräänset riiki. Teadupoolest pole pohmelli põdedes pealejoomine kuigi soovitatav ning tulemused on meile kõigile ka nüüd näha. Kahjuks näib, et nii must-valgena tundub see ainult meie lähiregioonis. Tegelikult on olemas palju nn maailmapoliitikuid, kes noogutavad Ukrainale kaastundlikult, ilma probleemi tuuma mõistmata.
Eestis leidub vähe inimesi, kellele peaks meelde tuletama, et Ukraina konflikt on must-valge. On olemas agressor, kes ründas oma imperialistlikku pohmelli ravides suveräänset riiki. Kahjuks tundub, et see näib nii vaid meie lähiregioonis.
Nõnda siis läkski ÜRO peasekretär António Guterres külla Putinile – kastis vana vene kombe kohaselt leiva soola sisse ja loputas selle viinaga alla. Piinlik! Ilmselgelt lõpeb iga sõda läbirääkimistelaua taga, kuid minna ÜRO juhina Venemaale, samal ajal kui venelased jätkuvalt iga päev Ukraina tsiviilobjekte ründavad, on äärmiselt näotu ning solvav. Lisaks annab see selge propagandavõidu Kremlile, kes saab kindlasti läbi kõikide kanalite kuulutada, et «Venemaa on nüüd suures mängus tagasi». Ei läinudki ju kuigi kaua aega.
Kogu seda sündmust iseloomustavad märksõnad: vale aeg ja vale koht. ÜRO peasekretärina võiks inimene mõista enda tegevuse tagajärgi. Putiniga semutsedes vähendab Guterres meie piirkonnas veelgi usku ÜROsse. Juhul kui ta käis seal isegi «rahutuvina», kes Putiniga mingisugust «rahuplaani» arutaks, ei ole see kuigi veenev. See lihtsalt näeb halb välja ja sellega on ta suutnud tekitada mainekahju nii endale kui ka tema juhitud organisatsioonile. Lisaks veel näkku sülitanud ohvrile – Ukrainale.
Kui ka ÜRO kõige kõrgemal tasandil rahvusvahelise õiguse eest ei seisa, siis pole sellisel kujul sellel organisatsioonil enam mõtet. Teise võimalusena pole mõtet enam Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul, kui ka ÜRO juht juba nende otsustega vaid endale tuult lehvitab.