Nii laulu aluseks olevad värsid kui ka teised Friedrich Kuhlbarsi tuntumad lastele mõeldud palad pärinevad kogumikust «Laste laulik» (1899), mille ilmumisest möödub tänavu 125 aastat. Selle, aga ka teiste koolmeistri ja koorijuhina tegutsenud Kuhlbarsi kogumike, nagu «Laulik koolis ja kodus» (1868) või «Kooli kannel» (1908), peamiseks teeneks peetakse ilmaliku laulurepertuaari viimist eesti koolidesse.
Luulekogu, õigemini küll nootideta laulik, jaguneb seitsmesse temaatilisse osasse. Lisaks aastaaegadest inspireeritud tsüklitele («Kevade- ja suvelaulud», «Sügise laulud», «Talvelaulud», «Jõululaulud») on kogumiku liigenduse aluseks ööpäevaring («Hommikulaulud», «Õhtulaulud», «Lahkumise ja rändamise laulud»). Valdavalt sisaldab kogumik loodusluulet. Lilled ja linnud, põllud ja aasad, loomad ja metsad – just nendest armastab Kuhlbars enim värsse seada. Pilt, mida luuletaja pakub, on valdavalt idülliline ja elurõõmus. Nii mõnigi kord ühendatakse loodusteemad pateetilise, kuid mitte õõnsa isamaa ilu ülistamisega, näiteks luuletuses «Elagu Eestimaa» («Elagu kõik meie armsamad aasad!»), mis on hoogne ja lastepärane.