Erkki Bahovski ⟩ Oskuslik diplomaatia on meie iseolemise üks tagatisi, kuid küsimus on oma väärtustele truuks jäämises

Erkki Bahovski Foto: Konstantin Sednev

• Venemaa kuramaaž globaalse lõunaga on pannud tegutsema ka Eesti.
• Ühel hetkel võime avastada, et oleme lisaks väiksele sõrmele andnud ära ka kõik muu.
• Soometumine viis ühiskonna skisofreeniani ja sama teeb ka eestitumine.

Soometumist võib pidada erijuhtumiks ja Eesti oludele mitte üle kantavaks. Siiski on märgid eestitumisest ehk soometumise Eesti vastest näha, kirjutab Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovski.

Endine kolleeg ja Euroopa Välissuhete Nõukogu teadur Kadri Liik mõtiskleb intervjuus Vilja Kiislerile (EPL, 20.09), et lääne liberaalse väärtusruumi kitsenemine paneb meid kõnelema ka meie väärtusi mitteaustavate riikidega.

«Suhelda ainult täiuslike demokraatiatega ja kõigile teistele sanktsioone kehtestada on kõige kindlam viis tagada, et kõik need teised koonduvad meie vastu. Ebameeldivate režiimidega on suheldud ka varasematel aegadel ja ma ei usu, et sellest tulevikus pääseb. Küsimus seisneb selles, milleks ja kuidas seda teha. Kuidas saavutada oma eesmärke, mida küsida ja mida vastu anda, sealjuures oma väärtustele truuks jäädes ja suutes oma valikuid kodupublikule selgitada,» ütleb Liik.

Selle kõigega saab vaid nõustuda. Oskuslik diplomaatia on meie iseolemise üks tagatisi. Kuid küsimus ongi oma väärtustele truuks jäämises ehk tasakaalumomendi leidmises. Sest ebameeldivad režiimid söövitavad ja me võime ühel hetkel leida end olukorrast, kus oleme andnud ära lisaks väiksele sõrmele ka kõik ülejäänu. Võibolla juba olemegi.

Soome ajaloolane ja poliitik Jukka Tarkka on oma raamatutes kirjeldanud soometumist. Mööndes, et soometumine oli kuskilt otsast möödapääsmatu, sest Nõukogude Liiduga suheldes tuli ellu jääda, leiab ta siiski, et soometumise jätkudes oli see lõpuks viinud soome ühiskonna skisofreeniani. Sest soometumine ei tähendanud üksnes president Urho Kaleva Kekkose saunadiplomaatiat, vaid ka koostööd KGBga ning nn kotiryssä’de süsteemi, kus igal tähtsamal Soome ametnikul pidi olema Nõukogude ametivennast «tuttav». Paljudel juhtudel sõltus kellegi karjäär Soomes sellest, kui palju tegi ta koostööd Nõukogude Liiduga.

Ning soometumisega kaasnes George Orwelli romaanist tuntud kaksisoim, kus asju ei nimetatud õigete nimedega. 1984. aastal rikkus Norra ja Soome õhuruumi Nõukogude rakett, mis leiti lõpuks Inari järve põhjast. Et asja ei õnnestunud maha vaikida, rääkis toonane välisminister Paavo Väyrynen sellest, et kuna raketil ei olnud lõhkepead, polnudki see rakett…

Kuid võibolla on skisofreenia juba alanud. Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt on intervjuus Sakalale (Sakala, 05.10) veendunud, et praegused riigikogu liikmed ei saaks iseseisvuse taastamisega hakkama.

Ses plaanis on raske nõustuda Ahto Lobjakaga, kes seab oma Sirbi artiklis Soomet Eestile eeskujuks (Sirp, 11.10). «Soomel on olemas, on resilience, eesti keelde pea tõlkimatu sõna. Ütleme: ajas tõestatud võime kohaneda kõige raskemate oludega ilma oma kuju kaotamata,» kirjutab Lobjakas. Ma pole selles nii kindel: võib vaid tänada õnne, et Nõukogude Liit lagunes ja soometumine lõppes. Kuid järelmõjud on tuntavad tänase päevani, kus vanema põlve Soome poliitikud ei kiirustanud riigi NATOsse viimisega, vaid seda tegi noor Sanna Marin, kes sai peaministriks tegelikult ju juhuse tõttu.

Soomlaste auks tuleb siiski öelda, et rahval oli terve mõistus alles, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja toonane president Mauno Koivisto rääkis sellest, et kõik Baltimaades toimuv on Nõukogude Liidu siseasi. Ehkki Soome ametlik pool jäi 1991. aasta augustini hillitsetuks, tulvas altpoolt väga palju abi Soomest Eestisse, sest Soome inimesed leidsid oma kohuse olevat Eestit aidata.

Soometumist võib pidada erijuhtumiks ja Eesti oludele mitte üle kantavaks. Siiski on märgid eestitumisest ehk soometumise Eesti vastest näha. Võtkem kasvõi mõne riigikogu liikme visiit Hiinasse – ajakirjandus olla pärast taas kõigest valesti aru saanud, Hiinaga tuleb rääkida (ehkki meil on seal saatkond) ja üldse olevat hea omada suurt sõpra. Ehk siis astutakse samm tavadiplomaatiast edasi, sissepoole ühiskonda. Sealt edasi – miks mitte siis juba seada sisse koduhiinlaste süsteem?

Venemaa kuramaaž Ukraina sõja taustal nn globaalse lõunaga on pannud tegutsema ka Eesti. Vabariigi president Alar Karis külastas kevadel Botswanat ja Angolat ning äsja käis Eestis Namiibia välisminister dr Peya Mushelenga. On selge, et Aafrika riikidega tuleb rääkida ja pakkuda neile teistsugust vaadet Ukraina sõjale kui Venemaa oma, kuid küsimus on – nagu enamasti Aafrika riikide puhul –, mida suudab Eesti pakkuda. Sest Venemaa pakutavaga on keeruline võistelda, ehkki igal pool ei saanud ka Venemaa Aafrikas kanda maha (mõelgem Wagneri grupile Mosambiigis). Ja kui palju see pakutav võtab lõivu ühiskonnalt? Kui me suhtleme mõne Aafrika riigiga, kas eesti ajakirjandus peab hoidma suu koomal mõnes riigis toimuva autoritaarse liidri suhtes? See aga tähendakski eestitumise skisofreenia algust.

Kuid võibolla on skisofreenia juba alanud. Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt on intervjuus Sakalale (Sakala, 05.10) veendunud, et praegused riigikogu liikmed ei saaks iseseisvuse taastamisega hakkama. Jõerüüt viitab põhimõtete puudumisele poliitikute seas. «Aknaaluste suurenev arv näitab mullistusi erakondades, ebastabiilsust poliitikas, nii ambitsioonikate, riigi tasemele pürgivate poliitikute vaadete kui ka erakondade ebakindlust,» ütleb ta.

Niisiis genereerib Eesti poliitiline süsteem keskpärasust ja sellega koos ka potentsiaalset allakäiku. Kui ühiskonna tervis käib alla sisemiselt, siis pole palju loota, et see peaks vastu ka välisele survele. Ajalooline kogemus on meid õpetanud umbusaldama Venemaad ja ühiskond on end kokku võtnud ka Ukraina abistamisel (ehkki valusate tagasilöökidega, kui mõelda Ukraina abiga susserdajaile), kuid raha ja võim, mida võivad pakkuda just need riigid, kellega soovitas rääkida Kadri Liik (Kadri, ma tean, et sa ei mõelnud seda nii), võivad osutuda liiga suurteks magnetiteks, et neist keelduda.

Ses plaanis jäävad veidi arusaamatuks need prohvetid, kes räägivad hõisates vana korra kadumisest – Eesti iseseisvusele pole autoritaarsete riikide esiletõus midagi head tähendanud.

Me võime puhata jalga ja öelda, et näiteks Hiina investeeringute osakaal on Eestis väike. Aga Eesti ei ole maailmas üksi – kui ette kujutada, et Euroopa Liit pole enam ühtne või sootuks laguneb, sest ühisturg ei paku enam liikmesriikidele mingit boonust, siis on Eesti Hiinaga üksi silmitsi. Me võime ju mängida jaanalindu ja öelda, et me ignoreerime Hiinat, aga kui ühisturu lagunedes saavad näiteks Soome, Läti, Leedu ja Rootsi Hiinaga mingi soodsa diili ja meie mitte, tekib kohe mõne poliitiku ühendkoor, kes laulab laulu heade suhete sisseseadmisest Hiinaga.

Viimane ÜRO hääletus Iisraeli suhtes tekitas Eestis küsimuse, kas peaksime lähtuma reeglitel põhinevast rahvusvahelisest korrast ehk kindlast väärtusruumist või oleks targem segastel aegadel jääda ustavaks oma liitlastele. Keskpikas perspektiivis tundub olevat õige viimane võimalus, sest ilma liitlasteta on Eesti maailmas üksi, nagu see oli 1939. aastal, kui Nõukogude Liit surus meile peale baaside lepingu.

Ent väärtusruumi vs. liitlased-küsimusel on ka igavikuline mõõde. Meie liitlased on tekkinud sellestsamast jagatud väärtusruumist, mis mördina meie liitlassuhteid koos hoiab. Ehk teisisõnu: liitlassuhted on tekkinud kindlas raamistikus. Kui see raamistik lööb kõikuma nagu praegu, on selge, et liitlassuhted ei kesta lõputult. Praegu hoiab mõnda selgelt autoritaarsete tunnustega ELi ja NATO liikmesriiki Eesti liitlasena vaid mõlema ühine kuulumine ELi ja NATOsse. Aga edasi?

Ses plaanis jäävad veidi arusaamatuks need prohvetid, kes räägivad hõisates vana korra kadumisest – Eesti iseseisvusele pole autoritaarsete riikide esiletõus midagi head tähendanud. 1928. aastaks oli Jossif Stalin konsolideerunud enam-vähem oma võimu Nõukogude Liidus, 1933. aastal tuli Saksamaal võimule Adolf Hitler. Mõlemad soovisid revideerida korda, mis põhines Esimese maailmasõja järel sõlmitud lepinguil ja millest sündis ka Eesti riik. Praegugi on väga trenditeadlik kõneleda liberaaldemokraatliku korra lõpust. Võibolla tõesti, aga mis tuleb asemele ja kas see, mis tuleb, on Eesti huvides?

Eesti põhiseaduse preambul räägib, et Eesti riik «peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade» (sama moto on ka Postimehe esiküljel). Tavaliselt mõistetakse selle all Eesti seest lähtuvat vaimset valmisolekut jääda truuks eestlusele. Ent sedasama preambulit saab vaadelda ka rahvusvaheliste suhete süsteemis ja sõnapaar «läbi aegade» viitab just igavikulisusele. Kui välis- ja kaitsepoliitika üritab tagada riigi julgeolekut parimal juhul 50 aastaks (Eesti puhul vast vähemaks), siis «läbi aegade» viitaks justkui mingile konstantsele pinnasele, millele rajada meie iseolemine.

See pinnas ei ole liitlased, vaid just see väärtusruum, millest tulevad meie liitlased. Mida suurem on see väärtusruum, seda kindlam on ka meie iseolemine. Ent kui ühiskond muutub ise eestitunuks, kaovad ka väärtused.