/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/15/16419222t1h6f4b.jpg)
- Põhja-Korea sõdurid omavad strateegilist tähtsust.
- Venemaa on teinud oma ebaedust uued järeldused.
- Ukraina vajab NATO artikkel viit või tuumarelva.
Nagu on kogutud luureandmetele tuginedes kinnitanud nii Ukraina kui ka Lõuna-Korea, siis saabub kõigi eelduste kohaselt Vene vägede koosseisus peatselt Ukraina rindele 12 000 Põhja-Korea eriväelast, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.
Sõja kui terviku seisukohalt oleks see märgilise tähtsusega areng: kas põhjusega või põhjuseta on just elavjõu kasutamine käepäraseks psühholoogiliseks mõõdupuuks, mille abil tavatsetakse määratleda mõne osapoole sõjas osalemist või mitteosalemist. Selles mõttes on Vene vägede koguarvu seisukohalt suhteliselt väike hulk (vene keelt ilmselt mitteoskavaid) Põhja-Korea sõdureid suurema strateegilise tähendusega kui sõjaväljal tegelikult oluliselt mõjusamad miljonid mürsud, mida Põhja-Korea on Venemaale hoolega tarninud ja millest osa hiljuti kuuldavasti ukrainlaste kaugtäppislöökidega hävitati.
Putinit on nimetatud küll heaks taktikuks, kuid kehvaks strateegiks. Tagasivaates võib käesolev episood osutuda selle kohta järjekordseks tõendiks, kuna tõstatab küsimuse, kas Aasia ühe suurima relvatootja Lõuna-Korea antagoniseerimine on Venemaale veidigi pikemas plaanis ikkagi kasulik. Pole kahtlust, et Põhja-Korea osalus sõjas Ukraina vastu on Lõuna-Koreale julgeolekuoht, kuna esiteks saavad seal ellu jäänud Põhja-Korea sõdurid väärtusliku sõjaväljakogemuse, teiseks aga tõstatub küsimus, millega täpselt on Venemaa saadud mürskude ja sõdurite eest Kim Jong-uni režiimile tasunud. Ilmselt on selleks tasuks tehnoloogia ja oskusteave, mille kvaliteedi paranemine ei ennusta Lõuna-Koreale aga midagi head. Seega tuleb neil sõjas osalemise kulukuse määra Põhja-Korea jaoks tõsta; milleks kõige lihtsam ja ühemõttelisem viis on Ukraina senisest ulatuslikum toetamine.
Lääneriikide jaoks peaks sõja laienemine väljapoole Ida-Euroopat olema ilmne tõendusmaterjal senise poliitika ebaadekvaatsusest.
Lääneriikide jaoks peaks sõja laienemine väljapoole Ida-Euroopat olema ilmne tõendusmaterjal senise poliitika ebaadekvaatsusest. Relvatarnetega venitades on saavutatud eskalatsiooni ära hoidmisele risti vastupidine tulemus: on näha, et Venemaal on senisest ebaedust õnnestunud teha omad järeldused, otsida rahvusvahelisel areenil liitlasi ja viimased vähemalt praeguse seisuga enda heaks tööle panna. Arvestades ka Iraani ja Lukašenska Valgevene ilmset panust sõtta Ukraina vastu võib küsida, millisel hetkel peaks Ukraina sõja asemel hakkama rääkima järgmisest maailmasõjast, olgugi et väga mitmes mõttes teistsugusest, kui seda olid varasemad.
Kõige selle valguses pole midagi šokeerivat Zelenskõi välja öeldud seisukohas, et Ukraina vajab oma julgeoleku tagamiseks kas NATO artikkel viit või omaenda tuumarelvi, ning et kui esimene jääb saamata, tuleb panus paratamatult teha teise välja arendamise peale. Senine kogemus on näidanud, et tuumalõhkepead on Venemaa jaoks ainus tõsiseltvõetav heidutus ja kui need ei saa olla NATO liitlaste tuumalõhkepead, siis peavad need olema Ukraina tuumalõhkepead. Arvestades, et just Ukrainas paiknes suurem osa Nõukogude sõjatööstuskompleksi ajutrustist, pole ka erilist kahtlust, et Ukraina tuumarelv on põhimõtteliselt võimalik. Tuumarelvade senisest laiem levik pole küll rahvusvahelise kogukonna huvides, ent kui see peaks aset leidma, siis võib viimane süüdistada selles eeskätt iseennast.