/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/16/16422078t1he86b.jpg)
- Juba paar aastakümmet on kõrgharidusel lastud vabalt vohada.
- Ülikoolides on suur hulk inimesi, kes õpivad ükskõik mida ja ei tea milleks.
- Et laiendada kutsehariduse kandepinda, tuleb piirata kõrgharidust.
17. oktoobril korraldasid üliõpilased Stenbocki maja ees tasuta kõrghariduse toetuseks piketi. Põhiküsimus pole aga ammu enam, kes kõrghariduse eest maksab, vaid milleks ja millist kõrgharidust meile vaja on, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Eesti 200 esimees, haridus ja teadusminister Kristina Kallas ütles oktoobri alguses: «Meie majanduse üheks suurimaks arengu piduriks on oskustega tööjõu puudus – tänane kutseharidus ja Eesti kvoodisüsteem piiravad, mitte ei toeta majanduse arengut.»
Madal rändekvoot jääb haridusministrile ette, aga mittetoimiv kutseharidus mitte. Haridussüsteemi kohandamise asemel eelistatakse sisserännet suurendada.
Tallinna abilinnapea Viljar Jaamu (RE) lahendus on mõistlikum: lühendada põhikooli kaheksa klassini ja suunata noored pärast põhikooli kutsekeskharidusse, mis «aitaks parandada ka riigi üldist tootlikkust ja vähendada sõltuvust võõrtööjõust». Kutsega kõrvuti omandatav keskharidus võimaldaks soovijail ka ülikooli astuda.
Kui soovime laiendada kutsehariduse kandepinda, siis tuleb vähendada kõrgharidust.
Kuid ka Jaamu lahendus on ebarealistlik, sest juba paar aastakümmet on kõrgharidusel lastud vabalt vohada, mis on kutsehariduse peaaegu täiesti lämmatanud. Seni kuni kõik peavad vajalikuks kõrgharidust, astuvadki kõik ülikooli, isegi kui nad on keskharidusega koos saanud ka kutse. Kui soovime laiendada kutsehariduse kandepinda, siis tuleb kõrghariduse kättesaadavust piirata. Seda enam, et madala lävendiga vastuvõtt on hakanud ähmastama ka ülikooli olemust.
Üliõpilaskonna keskpärastumine
Pool sajandit tagasi oli kõrgharidus kättesaadav intellektuaalselt kõige võimekamatele noortele oma põlvkonnas. Tänaseks on aga kõrgharidusest saanud massiharidus. Selle paratamatu tagajärg on olnud üliõpilaskonna keskmise intellektuaalse taseme langus.
Muutunud ka üliõpilaskonna vaimsus – nüüd domineerib keskpäraste mõttelaad, mis on kõige hullemal viisil räsinud just doktoriõpet. Inimesed pressivad end läbi häda doktorikraadini, kuigi neil tegelikult teadustööks vajalik sisemine põlemine ja iseseisev mõtlemine puudub.
Keskpärasus tähendab ka seda, et iseäranis on laienenud sotsiaal- ja humanitaarteadused, mille õppimiseks pole erilist vaimset võimekust vaja ja kus ühiskonnal sellisel määral lõpetajaid ka vaja pole. Kokkuvõttes – ülikoolides on suur hulk inimesi, kes õpivad ükskõik mida ja ei tea milleks. Ja ühiskond maksab selle ilusti kinni.
Ülikoolide feminiseerumine
Teie suur häda on kõrghariduse feminiseerumine. Nähtust on teistes maades uuritud, ja teada on, et kui mingis valdkonnas naiste osakaal saavutab 60 protsenti, siis toimub meeste osakaalu kiire langus ja valdkond feminiseerub lõplikult. Meeste «pagemine» on juhtunud juba paljudes valdkondades, näiteks hariduses, administreerimises, personalijuhtimises, raamatupidamises, teeninduses jpm. Ka kõrgharidus on jõudmas kriitilise piirini.
Kui mingis valdkonnas naiste osakaal saavutab 60 protsenti, siis toimub meeste osakaalu kiire langus ja valdkond feminiseerub lõplikult.
Valdkonnad, mis feminiseeruvad, kaotavad oma maines ja palgakonkurentsis. Kuivõrd riukliku probleemiga on tegu, näitab kas või see, et selle palgalõhe põlistamise eest seisavad ka naised, mitte mingi koletislik patriarhaat. Viimatine ere näide on eelmise aasta lõpust, mil naissoost peaminister ja naissoost haridusminister võitlesid mehiselt selle nimel, et vastu seista õpetajate palgatõusule.
Teaduse ideologiseerumine
Ülikooli feminiseerumine muudab selle ebamugavaks ka geeniustele (enamik geeniusi on poolautistlikud veidrikud, ja enamik poolautistlikke veidrikke on mehed). Varasemalt on ülikool olnud sobilik autistlikele veidrikele, kes ei hooli avalikust arvamusest ja kalduvad eirama reegleid ja regulatsioone. Valdkondades, kus valitsevaks on naised, kujuneb aga korralikkuse kultuur, milles geeniused ei tunne end hästi.
Valdkondades, kus valitsevaks on naised, kujuneb aga korralikkuse kultuur, milles geeniused ei tunne end hästi.
See tendents on aastatega ülikoolides oluliselt süvenenud – ülikoolide administreerivad tugistruktuurid on mehitatud peaaegu täielikult naistega. Ja see, kuidas viimase kolmekümne aastaga on eetikakomiteedest kujunenud pehmetes teadustes poliitilise korrektsuse politsei, on kõigile süsteemi sees olijatele hästi teada. Ka siin on juhtiv roll olnud mitmesuguste feministlike ja «kriitiliste» teooriate agendal.
Kõige selle tagajärjel on ülikoolidest kujunenud ideoloogiaasutused, mis avaldub kõige selgemalt sotsiaal- ja humanitaarteadustes, aga on hakanud mõjutama ka meditsiini, eluteadusi ja infotehnoloogiat. Lõppkokkuvõtes pärsib see igasugust objektiivset teadust, samas aga suunab palju intellektuaalset ressurssi ühiskonna vaimseks töötlemiseks.
Kõrharidust tuleb vähendada
Kõige kokkuvõtteks tuleks kõrghariduse mahtu otsustavalt vähendada, iseäranis kokku tuleks tõmmata sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Sealt vabanevat ressurssi saaks aga kasutada kutsehariduse jõuliseks ülesehituseks. Muidugi eeldaks see ka gümnaasiumihariduse põhjalikku muutust. Ilma kutsekomponendita gümnaasiumid peaks olema üksnes reaalteaduse kallakuga ja neid peaks olema just nii palju, et tagada ülikoolide jaoks sisseastujaid teatava väikse varuga.
Ideaalis võiks ülikoolihariduse omandada umbes 20 protsenti iga põlvkonna noori, ja põhiliselt täppis- reaal- inseneri- ja eluteadustes ning õpetajakoolituses.
Ideaalis võiks ülikoolihariduse omandada umbes 20 protsenti iga põlvkonna noori, ja põhiliselt täppis-, reaal,- inseneri- ja eluteadustes ning õpetajakoolituses. Sellele 20-le protsendile tuleks tagada nii tasuta kõrgharidus kui ka konkurentsivõimeline tulemusstipendium, et nad saaks tõesti pühenduda õppimisele täiel määral. Aga siduda see siis kohustusega töötada lõpetamise järel Eestis teatud arv aastaid.
Kui pääs ülikoolidesse saab taas piiratuks, siis võiks see olla eelduseks, millele rajada tõhus kutseharidus, mis tagaks ühiskonnale vajaliku oskustööjõu.