/nginx/o/2019/06/12/12257742t1hf742.jpg)
Energiasõltuvus on väikse riigi juures paratamatu, kuid oleme Eestis mööda vaatamas ühest viisist seda vähendada: vesiniku kohalik tootmine. Tuleb välja, et meil on selle jaoks võimalused, valmisolek ja tahe, kuid pole otsuseid, kirjutab Tallinna Sadama arendusosakonna juhataja Hele-Mai Metsal.
Esmalt teen väikse põike ajas tagasi: 2020. aastal pöördusid kolleegid Hamburgi sadamast Tallinna Sadama poole ning meie käest uuriti rohevesiniku tootmise ja ekspordi võimaluste kohta. Eestis polnud sel hetkel just väga palju inimesi, kes vesinikust teaks. Meie kaasa arvatud. Seega polnud ühiskonnas isegi valmidust sel teemal debatti pidada. Küll aga hakkasime asja uurima ning pärast ettepaneku analüüsimist leidsime, et peame olema vesinikule avatud ning koostasime Hollandi saatkonna abil Tallinna Sadama vesinikustrateegia. Kusjuures riigitasandil sellest laialdaselt toona veel juttu polnud. Siinkohal tuleb toonitada, et tegemist on rohevesinikuga, mitte fossiilse päritoluga vesinikuga. Seega kasutan tekstis ka läbivalt sõnapaari «rohevesinik», et selgus majas oleks.
Rohevesinikku toodetakse taastuvenergia abil, näiteks vee elektrolüüsiga, kasutades tuule- või päikeseenergiat ning vett. Selles protsessis süsinikuheidet ei teki, küll tekib see aga fossiilse vesiniku tootmisel. See teeb rohevesinikust palju puhtama ja jätkusuutlikuma alternatiivi fossiilsel kütusel põhinevale vesinikule. Vesinikku tema kasutamisel ei põletata, seega vesiniku kasutamisel ei teki emissioone.