Nende sulestik teeb oma toredusega enamikule meil pesitsevatest lindudest silmad ette, aga nad on ka täitmatud õgardid. Värvikad, ulja suletutiga põhjamaised linnud teevad marjapuud kiiresti tühjaks: esimesena söövad nad ära kõik rästastest järele jäänud pihlakobarad, seejärel lähevad loosi viirpuumarjad, külma näpistatud õunad ja kibuvitsamarjad, püsivate külmade saabudes võetakse käsile lodjapuumarjad. Kogu talve üleelamiseks jääb siinne marja- ja puuviljalett siidisabade jaoks siiski enamasti kesiseks. Kui toitu hakkab nappima, lendavad siidisabad edasi lõuna poole. Siis, kui nad kevade poole taas meilt läbi oma pesitsusalade poole rändavad, tuleb neil juba leppida kadaka- ja tuhkpuumarjade ning üksikute pohladega.
Sügisel võib aga juhtuda ka nii, et öökülmadest näpistatud pihlakad lähevad soojadel päevadel käärima ja marjadega maiustavad siidisabad jäävad purju. Joobnud linnud kaotavad ettevaatlikkuse ja nii kassidel kui teistel kiskjatel on lihtne neid püüda. Teinekord võib terve siidisabade parv tilinal aknaklaasidesse lennata või auto alla jääda. Kui aga lindudel õnnestub saatuslikku õnnetust vältida, saavad siidisabad pärast bakhanaali üllatavalt kiiresti kaineks.