/nginx/o/2021/06/14/13847719t1hf48b.jpg)
/nginx/o/2024/09/18/16364714t1hec4b.jpg)
- USA valimised määravad sõja lähituleviku
- Praegusel hetkel pole Ukrainal jõudu oma territooriumi vabastamiseks
- Kui sõda peaks külmuma, on tõenäoline Horvaatia mudel
Ukraina tutvustas laiemale avalikusele võiduplaani ning on selge, et sellel on puutumus ka USA presidendivalimistega. Millised on väljavaated tulevikuks, kirjutab Postimehe ja sisekaitseakadeemia julgeolekuekspert Erkki Koort.
Vähem, kui kuu aja pärast selgub, kes on uus USA president ning selgub seegi, milline mõju tal tegelikult Ukraina sõjale olema saab. Me teame, milline president on Donald Trump ning teame sedagi, mida tema sõja lõpetamise osas avalikult välja on öelnud. Viimane avaldus puudutab president Zelenskõi süüdistamist, sõja vallapäästmises. Kamala Harrise osas ei tea me tegelikult midagi. Oleme näinud teda asepresidendina, kuid millised saavad olema tema otsused juhina ning milline meeskond neid suunama hakkab, me täna täpselt ei tea.
Pole võimatu, et sõda enne Venemaa kaotust ei külmu, kuid praeguste trendide jätkudes on sõja lõppemine järgmisel aastal ebatõenäoline.
Ukraina president tutvustas sellel nädalal Ukraina parlamendis, Euroopa ülemkogul ning NATOs oma võiduplaani. Selle ajastamine vahetult USA presidendivalimiste eelõhtusse ja uue Euroopa komisjoni käivitamisse on nutikas. Ukraina soovib küll suuremat abi, kuid vaatab võiduplaaniga lahinguväljalt kaugemale. Asi, mida meil Eestiski tasub õppida. Meie kogemus Ukraina sõjast on valdavalt kaevikupõhine, ehk siis see, kuidas mürskudega vastast tõrjuda. See on muidugi oluline, aga kipume unustama, et sõdib riik, sõjavägi peab lahinguid. Eesti debattides kipub vägisi jääma mulje, et sõda peab ainult kaitsevägi.
Sõja külmumine?
President Zelenskõi kordas sellel nädalal taas, et rahu osaks ei saa olla territooriumite loovutamine. Ilmselgelt usub ta sellesse, kuid lähiaja konstante vaadates Ukrainal Venemaa väljasurumiseks jõudu pole. Pole välistatud, et tekib mingi muutuja, mis selle olukorra ümber pöörab. Selleks võivad olla lääne oluliselt suurenenud abi, Venemaa majanduse kollaps, Putini surm või riigipööre Moskvas. Ükski neist pole võimatu, kuid lähiajal väga vähe tõenäoline.
/nginx/o/2024/10/11/16413615t1hf420.jpg)
Seega ei ole kahjuks võimatu konflikti külmumine praegusel joonel või madala intensiivsusega sõjategevuse jätkumine pikema aja jooksul.
Tavapäraselt tuuakse esile, et Venemaa kasutaks vaherahu või konflikti külmutamist praegusel joonel oma reservide täiendamiseks ning peatselt algaks sõda uuesti. Jah, see areng on võimalik ja suhteliselt suure tõenäosusega, kui Ukraina just esimesena ei ründa.
Meie kogemus Ukraina sõjast on valdavalt kaevikupõhine, ehk siis see, kuidas mürskudega vastast tõrjuda. See on muidugi oluline, aga kipume unustama, et sõdib riik, sõjavägi peab lahinguid.
Oletame, et konflikt külmub praegusel joonel. Mõlemal riigil on aega paar aastat, et oma väed taas suuremasse lahinguvormi saada. Venemaa on saanud oma sõjatööstuse teatud osad käima, kuid uuemat sõjatehnikat suuremas mahus praegu ei toodeta. Väga palju tegeletakse vanade mobilisatsioonivarude remondiga. Mürskude ja ründedroonide osas toetutakse Põhja-Koreale ning Iraanile. Venemaa n.ö steroididel olev majandus ei ole jätkusuutliku kasvuga ega tooda reaalset heaolu.
/nginx/o/2024/04/02/15977183t1h26e6.jpg)
Ukraina võib hetkel olla kindel, et tal on olemas lääne tugi majanduse turgutamise, riigi ülesseehitamise ning armee moderniseerimise näol. Juba praegu on Ukrainas palju lääne tehnikat, mis on üle Venemaa analooge mitteomavatest analoogidest. Samuti on tegeletud suures mahus uue sõjapidamise arendamisega ning lääne tarnete raskuste või ebamõistlike keeldude tõttu, on arendatud ka sõjatööstust. Järgmise paari aasta jooksul suudaks Ukraina oma sõjatööstusele selliselt jalad alla saada, et lääneriigid kahetsevad nii väheseid relvatarneid, kui ka Venemaa territooriumi ründamise keeldu. Ukraina potentsiaal toota odavamalt ning kaasaegses sõjas testitud lahendusi, ajab pankrotti nii mõnegi lääne relvatootja.
Horvaatia mudel
Niisiis pole võimatu, et peale võimalikku pausi sõjas ründab esimesena just Ukraina, asudes vabastama oma okupeeritud territooriume. Nagu näha rünnakutest Kurski oblastis ja Venemaa territooriumil, ei ole Kiievil krampi Moskoovia ründamiseks.
Näide on tegelikult olemas. 1991 algas Horvaatia iseseisvussõda ning selle tulemusena moodustus nn Krajina Serblaste nukuriik, mis soovis olla osa Suur-Serbiast. Algselt serblastest äärmuslaste ja Horvaatia politseijõudude vahel alanud konflikt pöördus kiiresti suuremahuliseks sõjategevuseks. Horvaatia politseil nappis toona relvi ja neid tuli osta mustalt turult, sh süüdimõistetud relvameistrite käest. Pealegi koosnes Horvaatia politsei peale Jugoslaavia lagunemist suures osas serblastest.
/nginx/o/2019/12/02/12782542t1hf2e5.jpg)
Vastloodud politsei vastas olid Serbia poolt relvastatud separatistid ning endine Jugoslaavia armee, mis oli toona Euroopa suurimaid armeesid. Sõja tulemusena oli okupeeritud umbes 30 protsenti Horvaatiast. 1995. aastal alustas Horvaatia ise territooriumi vabastamist ning novembriks oli Serbia okupatsioon lõppenud.
Olukord sai võimalikuks tänu muutunud keskkonnale, kus Serbia oli kahanev ja Horvaatia kasvavaks riigiks. Samuti oli aastatega tundmatusini muutunud poliitiline olukord maailmas.
Sarnaseid trende saab täheldada ka Ukraina ja Venemaa puhul. Mõistagi on sellisel stsenaariumil mitmed eeldused. Näiteks sanktsioonide jätkumine Venemaa ja Iraani suunal, Iraani nõrgenemine konfliktis Iisraeliga, lääne koostöö puudumine Venemaaga, jätkuv ja efektiivne surve Moskva energiakandjatele, Ukraina suuremahuline toetamine, Ukraina tõhus võitlus korruptsiooniga jne.
Nagu näha rünnakutest Kurski oblastis ja sügavamal Venemaa territooriumil, ei ole Kiievil krampi Moskoovia ründamiseks.
Pole võimatu, et sõda enne Venemaa kaotust ei külmu, kuid praeguste trendide jätkudes on sõja lõppemine järgmisel aastal ebatõenäoline. Väsimuse märgid läänes on täiesti olemas ning pidevalt kostub initsiatiive rahuks või läbirääkimisteks. Kui suurimad abistajad toetust vähendavad, on Ukraina väga keeruliste valikute ees. Loodame abi suurenemist võiduplaani teostamisel, aga Horvaatia näide on mõistlik meeles hoida.