Mikk Salu artikkel oli vastus mu 25. septembril ERRis ilmunud artiklile. Toona toimus arutelu selle üle, kas Eesti otsus toetada Läänekalda Palestiina aladel toimuva Iisraeli okupatsiooni lõpetamist taotlevat ÜRO resolutsiooni oli meie senise välispoliitika mõttes järjepidev või mitte. Kuigi Salu oma kriitikas toonase artikli põhiteemat ei puudutanud pean vajalikuks rõhutada ka siinkohal, et ÜRO tasandi rahvusvaheline õigus on olnud oluline osa Eesti senisest välispoliitilisest kompassist ja sellel on nii moraalsed kui ka meie omariikluse seisukohast väga pragmaatilised põhjused. Riikide ja rahvaste õigusi austav rahvusvaheline õigus ning selle pinnalt loodavad resolutsioonid on pingelises globaalses geopoliitikas üks väheseid instrumente, millega on võimalik kaitsta väikeriikide ja -rahvaste huve.
Seega väikeriigina on rahvusvahelise õiguse järgimine otseselt meie huvides ning seda oleme alati nõudnud ka teistelt, sealhulgas Venemaalt. Rahvusvaheline õigus pole õunakorv aedlinna aiaväravas, kus möödakäija saab endale meelepärased ubinad kaasa noppida. Rahvusvahelise õiguse austamine eeldab paratamatult seda, et peame arvestama ka resolutsioone, mis osadele meist kas kultuurilistel, ideoloogilistel või usulistel põhjustel intuitiivselt vastukarva on. Teistele riikidele mõjuks ju naeruväärselt, kui apelleerime Ukraina küsimuses häälekalt rahvusvahelisele õigusele ja territoriaalsele puutumatusele, aga siis vilistame ÜRO resolutsioonile, mis puudutab Iisraeli okupatsiooni Palestiina aladel. Rõhutagem: antud resolutsioon ei puudutanud isegi kuidagi Gazas toimuvat, vaid Läänekallast. Neid asju tuleb käsitleda eraldiseisvana. Ning sealne okupatsioon ja pogromm palestiinlaste vastu pole minu isiklik hinnang vaid fakt, mis läheb vastuollu nii rahvusvahelise kui ka tegelikult Iisraeli enda õigusega.