JUHTKIRI ⟩ Seadusesilm või salasilm

Päeva karikatuur, 14. oktoober. Foto: Urmas Nemvalts

• Sideandmete massiline kogumine ei vasta Euroopa õigusele.
• Eestis tehakse seda aga endiselt.

Õiguskaitsjad tõestasid taas, et ei suuda inimeste sideandmetega vastutustundlikult ringi käia.

Ärimees Parvel Pruunsild esitas kolmapäeval Tallinna halduskohtule kaebuse, milles süüdistab Eesti riiki oma perekonna- ja eraelu puutumatuse ning sõnumisaladuse rikkumises. Nimelt uuris kaitsepolitsei – kohtu loal – tema telefoni andmeid, mis esitati ka tõendina kohtuasjas tema vastu. See annab taas põhjust küsida, millega meie seadusesilmad õieti tegelevad.

Eesti elektroonilise side seadus kohustab alates 2007. aastast sideoperaatoreid koguma ja aasta aega säilitama massiliselt oma klientide andmeid. Euroopa õiguspraktika järgi aga ei tohi seda teha. Euroopa Kohtu lahend ütleb, et alates 7. oktoobrist 2020 tuleb niisuguste andmete kasutamist käsitleda tahtliku ja olulise eraelu puutumatuse rikkumisena. Sideoperaatorid peaks säilitama vaid andmeid, mida on neile äriliselt vaja.

Nii otsustas ka Pruunsillaga seotud kohtuasjas Tartu ringkonnakohus, et sideandmete säilitamine on õigusvastane. Riigikohus prokuratuuri edasikaebust menetlusse ei võtnud. Prokuratuur loobus septembri keskel operaatoritelt sideandmete küsimisest.

Prokuratuurile meeldib rõhuda sellele, kuidas sideandmed olid määrava tähtsusega 2009. aasta kurikamõrvari tabamisel. Kuidas septembris Tartus toimunud autovarguste puhul ei saa nüüd sideandmeid kasutada uurimaks, kes sealkandis sel ajal liikus.

Küsimus on selles, kas õiguskaitseorganeid saab usaldada, et nad kasutaksid inimeste eraelulist teavet ainult siis, kui see on õigustatud, kui kuriteo raskus kaalub üles privaatsuse riive.

Ega keegi kahtlegi, et sideandmed on kuritegude paljastamisel vägagi kasuks. Küsimus on hoopis selles, kas õiguskaitseorganeid saab usaldada, et nad kasutaksid inimeste eraelulist teavet ainult siis, kui see on õigustatud, kui kuriteo raskus kaalub üles privaatsuse riive. Kahjuks on nad elavalt tõestanud, et ei, neid ei saa selles usaldada. Nad ei suuda piiri pidada, vaid kasutavad sideandmeid igal võimalikul juhul.

Pruunsilla puhul seisneb süüdistus selles, et ärimees olevat pakkunud Tartu abilinnapeale Priit Humalale selle eest, et linn müüb maha ühe maja, vastutasuks viimase õele Bigbankist laenu. Linn (vist) tahtis maja niikuinii müüa ja Humala õde võttis laenu hoopis teisest pangast. Ehk lugu on enam kui segane ja toimunu kriminaalsus küsitav.

Sideandmed peaks näitama Pruunsilla ja Humala suhtluse sagedust. Kas see on tõesti midagi, millega seadusesilmade meelest oli õigustatud kahtlusaluste – ja ilmselt sadade, kui mitte tuhandete telefonivestluskaaslaste – privaatsuse riive?

Juba aastal 2021 on riigikohus langetanud otsuse, viidates Euroopa Kohtule, et andmete selline kogumine pole õige. Tookord oli asjaosaliseks naine, keda süüdistati koeravorsti varguses.

Sideandmeid saab tulevikuski kuritegude uurimisel kasutada. Ent seda peab tegema ainult siis, kui see on õigustatud, ja kasutada võib ainult andmeid, mis on kogutud õiguspäraselt. Riigikogu aga peab lõpuks ometi muutma seadust ja lõpetama sideoperaatorite kõigi klientide käsitlemise potentsiaalsete kurjategijatena.