:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2024/02/29/15920576t1h9902.jpg)
Täna, 12. oktoobril, 1492 jäi meresõitjale Kolumbusele ette see, mida hakati kutsuma Uueks Maailmaks. See vallutati jõuga ja tuleb öelda, et Vana Maailm pole tänagi targemaks saanud, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Täna, 12. oktoobril 2024, pidanuks toimuma nn Ramsteini koosluse tippkohtumine USA ja Ukraina presidentide osalusel, millelt oodati selgust, esiteks, Ukraina liitumises NATOga, ja teiseks, Ukraina õiguses kasutada talle antud relvi löökide andmiseks rindest kaugel asuvate Venemaa sõjaliste objektide pihta. Kohtumine jäi ära USA presidendi Joe Bideni otsuse tõttu jääda koju seoses orkaan Miltoni lähenemisega.
Raske täpsustada, mis järjekorras mis tuli, ent – NB! nüüd läheme üle teisele rindele – Bideni otsusega samal ajal jättis Iisraeli kaitseminister Yoav Gallant ära sõidu Washingtoni, mille järel toimus pärast seitset toru-mittetõstmis-nädalat esimene Bideni ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu telefonikõne, milles esimene jätkuvalt kinnitas täielikku toetust Iisraelile. Vahepealsel ajal oli Biden kutsunud Iisraeli üles tegutsema ka rahvusvahelist õigust arvestades.
Ikka samal päeval, 8. oktoobril, teatati Vene presidendi Vladimir Putini kohtumisest Iraani presidendi Masoud Pezeshkianiga Turkmeenias 11. oktoobril ehk siis enne võimalikku Ramsteini kohtumist. Täna teame, et turkmeeni kultuuri suurkuju tulid mälestama veel ka Hiina turismiminister ja Prantsuse senaator, kui mõned 24 riigi esindajate hulgast välja noppida. Osavõtjate hulgas olid ka Armeenia president Vahagn Hatšhaturjan ja Tatarstani glava Röstäm Miñnexan, kes on alati kohal, kui Putin ajab asju moslemi riikidega.
Suurriikide mäng
Putin ja Pezeshkian kohtusid koos kinnitusega, et teevad seda uuesti 22. oktoobril Kaasanis – Pezeshkian mainis, et kui Allah lubab. Esialgu tuleb luba oodata ka Iisraelilt, kes on ju lubanud Iraani rünnata. Vastuseks Iraani 180 raketiga rünnakule 1. oktoobril.
Lisagem nüüd siia Prantsuse president Emmanuel Macroni 5. oktoobri teade, et lõpetab ise relvade saatmise Iisraelile ja ka teistel tuleb see lõpetada, ning kantsler Scholzi kinnitus (9. oktoobril), et Saksamaa jätkab relvade saatmist Iisraelile (30 protsenti kõigist, kui USA osa on 69 protsenti). Tüüpiline suurriikide mäng!
Lähme nüüd ajas pisut tagasi – 31. juulil tappis Iisrael raketilöögiga Teheranis Hamasi (Palestiina) poliitilise tiiva juhi Ismā‘īl Hanīyah’, kes oli Iraanis kutsutud külalisena. Tuletaks meelde, et Iraani esimese (13. aprilli) rünnaku 170 raketiga tingis Iisraeli löök Iraani Damaskuse saatkonna pihta 1. aprillil. Mäletatavasti lubati siis kohe vastata, ent asi venis mitu kuud ja on teada, et pärast kohtumist Iraanis ja enne kohtumist Iisraeli välisministriga Israel Katsiga sai Ungari välisminister Péter Szijjártó (NB! – keda esindab!) 5. augustil maailmale avalikustada, et vastulöök mainitud kahele Iisraeli löögile tuleb. Ehk siis – Iraan mängib lahtiste kaartidega. Esimese rünnaku puhul olid toimuvast hoiatatud USA, Suurbritannia, Jordaania +?, kes lõid kaasa ka rakettide mahavõtmise poolel teel. Sama kordus ka teise rünnaku ajal. Nüüd on seis siiski säärane, et...
NB! kolime üle Liibanoni.
Sissejuhatuseks meenutus, et osa selle territooriumist ehk nn Sheeba farmid on Iisraeli okupatsiooni all ja on osa kategooriast Palestiina riigi loomine 1967. aasta piirides. Sestap polnud uudis Liibanoni rühmituse Hezbollah’ kaasalöömises 7. oktoobri 2023 rünnaku ja pantvangide võtmisele järgnenud sõjategevuses. Ent seda piiratud ulatuses.
Teeme nüüd vahemärkuse – 6. augustil sisenesid Ukraina väed Kurski oblastisse ehk viisid sõjategevuse agressori enda territooriumile. Kahe sõja kõrvutamise plaanis tuli järgmine üllatus Iisraelilt Hezbollah’ ostetud piiparite õhkimisega 17. septembril.
Üllatusi võib veel tulla
Sõdades tuleb alati valmis olla üllatusteks, ent massiinfovahendite kurikasutamine tsiviilelanikke täis keskkonnas on siiski lubamatu tegu. Pole juhus, et lennukompanii Emirates keelas piiparite kaasavõtu lendudele.
Sõda Liibanonis eskaleerides tappis Iisrael võimsate vaakumpommidega elumajade piirkonnas kuut kõrghoonet purustades Hezbollah’ liidri Ḩasan Naşrallāh’ (27.09), järgnesid teised täpsuslöögid rühmituste teiste juhtide surmamisega. Ent Hezbollah tulistab endiselt Iisraeli territooriumi rakettidega ja maksab panna tähele – kutsub, nagu Iisraeli armee liibanonlasi, – üles Iisraeli elanikke end eemal hoidma sõjalistest objektidest. Seda võib võtta, kuidas iganes, ent kindlasti ka märguandena – meil on veel midagi varuks.
Täpsustagem siiski – Iisraeli armee ladvik juhib Iraani tähelepanu sellele, mida ta on korda saatnud Gazas ja Liibanonis. Mõistagi on tegu tugeva propagandavõttega, ent kas kolmas kord ikka tuleb ka?
Üldpilti hästi teadev Israeli peaminister Netanyahu (kelle toetajaskonnaks on vaid pool parlamendist pärast seda, kui ekskaitseminister Benny Gantz kaaslasega 9. juunil ühisvalitsusest lahkus) tuletas oma ÜRO riigikõnes (27. septembril) igal juhul meelde nii palestiinlaste rünnakuid USA armee vastu (244 hukkunut 1983 Liibanonis) kui ka rünnakuid Iisraeli esinduste vastu välismaal. Pole raske eeldada Hezbollah’ taktika põhjal, et samasugune hoiatamine käib ka praegu, mis ka selgitab uute otsustavate sammude mittetegemist. Kindel seegi, et hoiatatud on ka Araabia riikide ladvikuid, kes ei taha usuvendade pahameele alla sattuda.
Hävitustööst hoolimata
Kõige enam kamandavad praegust seisu eesseisvad USA presidendi valimised. Bideni valitsus on osanud sättida asjad nii, et ükskõik, mis Lähis-Idas toimuks, tuleb neil sellele reageerida ja osaleda. Sünnib midagi kardinaalset enne valimisi, tähendaks see kindlat valimiskaotust – USA ei otsusta enam midagi!? Pärast valimisi tekib uus mõtlemis- ja kauplemisaeg. Kas Netanyahu riskib, õigemini – kas tal lubatakse USA oma sõtta kiskuda? Elame-näeme. Vast pole ÜRO vägede ründamine kõige-kõige punasem joon?!
Muu maailma seisukohalt kordab Iisrael oma taktikat Gazas – kõik puruks pommitada, seejuures elanikke ühest kohast teise liikuma sundides – täna Liibanonis ja kui esimeses puudutas see ÜRO põgenike organisatsiooni (UNRWA) esindust, siis Liibanonis ÜRO rahuvalvajaid (UNIFIL). Ehk siis tegelikult pole midagi uut – maailm on märkamatult harjunud, õigemini teda on harjutatud sellega, et ÜRO esindusi võib ka tulistada!?
Tunnistagem sedagi, et hävitustööle vaatamata tegutsevad Hamas ja Hezbollah edasi ja pole kahtlustki, et saavad tulevikus lisa neist noorukitest, kes praeguseid sündmusi n-ö läbi teevad. Panustamine vaid toorele jõule pole end õigustanud, ehkki näiliselt on üks sõjaline võit teise järel saavutatud. Ehk siis – kõigepealt ikkagi relva- ja siis juba päris rahu.
Lõpetuseks – 10. oktoobril said Kairos järjekordselt kokku Hamasi ja Fatah’ (Palestiina autonoomia juhi Maḩmūd 'Abbāsi partei) esindajad. Järgmisel päeval olid Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja USA riigisekretär Anthony Blinken ühes ruumis Laose pealinnas ASEANi tippkohtumisel, ent ei kohtunud. Nüüd tuleb oodata Kaasanis, Venemaa moslemite keskuses 22.–24.oktoobril toimuvat BRICSi tippkohtumist, kuhu lisaks 35-le maailma liidrile on lubanud minna ka ÜRO peasekretär António Guterres. Lootus rahule sureb viimasena.