VAHUR LUHTSALU ⟩ Viimne reliikvia: miks ei tasu fosforiidile (veel) küüsi taha ajada

Vahur Luhtsalu Foto: Erakogu

Diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu toob kaheosalise artiklisarja teises loos välja kolm põhjust, miks ei maksa praegu Eestis fosforiidi kaevandamist alustada.

Kuigi suurim fosforiidikaevandaja on praegusel ajal Hiina, kellele järgnevad Maroko, USA, Venemaa, Jordaania, Saudi Araabia ja mitmed teised, on Marokol suurimaid fosforiidivarud kogu maailmas – enam kui 70 protsenti teadaolevatest varudest asub seal. Järgnevad Hiina, Egiptus, Tuneesia, Venemaa ja paljud teised. Meie naabrile Soomele ja USA-le kuulub fosforiiti viimase seisuga enam-vähem võrdselt, ligikaudu ühe-kahe protsendi piires maailmavarudest, mistõttu võib oletada, et mitte väga kauges tulevikus, sedamööda kuidas vähenevad varud ja karmistuvad keskkonnanõuded, muutub USAga sarnaselt Euroopa Liidule fosforiidi või fosforiitväetiste impordist sõltuvaks.

Maailma praegustest fosforiidivarudest on Eestile kuuluv osa alla ühe protsendi, tõenäoliselt isegi vähem kui 0,5 protsenti. Kui fosforiidivaeses Euroopas paistab Eesti oma varudega eredalt silma, siis praeguse fosforiidi maailmaturu vaates on Eestis olev kogus suhteliselt väike. Minevikus tehtud uuringuid aluseks võttes on teada, et tulenevalt Eesti geoloogilistest iseärasustest on fosforiidi kaevandamise majanduslik mõttekus vägagi küsitav.