Igal normaalsel Euroopa riigil pidi ju olema lennufirma ja nii vastiseseisvunud Eestilgi: Estonian Airi värvides uued lennukid, vormiriided – kõik nõnda, nagu vapiloomale sobilik.
Rahasummad, mis on vahepealsete aastate jooksul selle idee nimel kulutatud, on astronoomilised. Ja reha otsa on astutud kaks korda. Pärast kulukat Estonian Airi lõppu oleme näinud kordusetendust Nordicaga. Taustaks on kõlanud seletused, et riikliku lennufirmata ei ole meil piisavalt häid lennuühendusi oluliste sõlmjaamadega.
Võib-olla lugejad veel mäletavad imemees Tero Taskilat, kes Estonian Airi juhina lõi liine Põhjamaade väikeste linnadega, põhimõtteliselt nagu Türi, Paide, Järva-Jaani. Kõik see lõppes väga halvasti – Estonian Air sai oma ajaloo suurima kahjumi. Taskila asemele toodi Jan Olof Palmér, kes jõudis firmat juhtida kolm aastat. Seejärel olime tunnistajaks Estonian Airi imelisele muundumisele Nordicaks. Aga raha on kulunud taas ja mitte vähe.
Selle aasta alguses tellis kliimaministeerium erikontrolli, mille tulemusena selgus, et Nordica raskuste taga on olnud selle halb juhtimine. Taas on olnud mängus Palmér, kelle kokku lepitud tingimused on osutunud kahjulikuks ja koormavaks, nagu selgub Postimehe majanduskülgede loost. Uskumatu, aga iga kord, kui osutati teenust SASile, kaotati raha.
Juba kevadest saadik on Eesti riik andnud signaale, et peab mõistlikuks Nordica erastamist. See on idee, mida Postimees kõigiti toetab.
Taas kord on idee uhkest riiklikust lennukompaniist muundunud millekski kummaliseks, mida maksumaksja maksab nagu surnud hobust. Miks? Kas keegi vastutab? Võiks, aga tõenäoliselt seda kahjuks ei juhtu. Kas meil on vaja lennufirmat, mis osutas kuni viimase ajani SASile allhanketeenust ning lendab nüüd kuuldavasti ka Vietnamis? Postimehe hinnangul on olukord algsest ideest liiga kaugele eemaldunud.