Paul Tammert.

FOTO: Erakogu

Eesti Vabariik on väike ja kergesti haavatav, mistõttu peame olema väga tähelepanelikud oma sisejulgeoleku tagamisel. Kandvaks jõuks selles on ametnikud, kes kaitsevad piiri, hoiavad korda tänavatel ning päästavad neid, kes kas oma rumaluse läbi või teiste pahatahtlikkuse tõttu on hätta sattunud. Kuid sisejulgeoleku eesliiniks on Maksu- ja Tolliamet, kes kogub raha nendele ametnikele töötasude maksmiseks.

Kõigi nende ametnike koolitamisega tegeleb Sisekaitseakadeemia (SKA), mis ei ole mitte tavaline kõrgkool. Selles koolis tuleb lisaks otsestele erialastele oskustele, millest sõltub meie ellujäämine tulevikus, õpetada veel ka distsipliini ja vastuvaidlematut alluvust ühelt poolt ning teiselt poolt iseseisva mõtlemise oskust, et hädaolukorras toimuks tegevus kiirelt ja efektiivselt ega jäädaks ootama käskusid ülevalt poolt.

Mida tähendaks SKA üleviimine Ida-Virumaale, millest on saanud pea kõikide poliitikute „märg“ unistus? Praegune reaalsus on see, et kolmandik kuni pool õpilaskonnast on vene rahvusest, kelle eesti keele ja meelsuse kasvatamisega näeb kool tulist vaeva. Kui kool viia Ida-Virumaale, siis kaob ilmselt eestikeelne õpilaskontingent koolist ilmselt täielikult. Ja mis veel hullem, kuna ka suurem osa praegustest õppejõududest ei ole valmis ilmselt kolima Narva ega selle ümbrusse, siis muutub ka õpetajaskond paratamatult venekeelseks ja meelseks.

Siit siis küsimus meie poliitikutele: mis saab Eesti sisejulgeolekust, kui järjest kasvav osa meie piirivalvuritest, politseinikest, vangivalvuritest ja maksuametnikest on venekeelsed ja -meelsed?
Seejuures tasuks tähele panna, et sellise käiguga lastaks põhja Eesti kõrgkool, mis on saanud rahvusvaheliste hindamiste käigus kõrgeima tulemuse, mis oma terviklikkusega on äratanud tähelepanu terves Euroopas ja ka väljapool seda ning mida on hakatud võtma eeskujuks arenevates riikides, kes alles loovad või reformivad oma vastavat koolitusasutust.

Eriti peaksid aga „lugupeetavad“ poliitikud mõtlema sellele, mis juhtub siis kui pannakse ohtu maksuameti töövõime. Vastust selle probleemile pole vaja kaugelt otsida – vaadake vaid seda, mis toimub praegu Kreekas ning meenutage Nõukogude Liidu kokkuvarisemist: niipea kui raha sai otsa, lõpetas ka KGP oma otseste töökohustuste täitmise.

Loomulikult võib hea lugeja väita, et siinöeldu on üle pakutud ja tegelikult on sajad eesti noored saartelt ja Lääne-Eestist valmis käima koolis Narvas ning õppejõud vaid unistavad sellest, et minna elama ja õpetama Narva. Viimane võib olla isegi tõsi, kui neile pakutaks praeguses kolm korda suuremat palka, mis kataks kahe elamise ja nende vahel rändamise kulud või siis töötu abikaasa ülalpidamiskulud. Muul juhul on see aga äärmiselt ebatõenäoline.

Lisaks võiks veel sisse tuua ka julgeolekuküsimuse. SKA endine rektor Peeter Järvelaid on korduvalt välja toonud veneaegse strateegilise mõtlemise, mis jagas Tallinna kaheks Lennuvälja-Dvigateli-Lasnamäe-Sõjakooli-Pirita sadama liiniga, mis oli kindlalt venelaste kontrolli all. Kui nüüd SKA Piritalt ära viia, siis jääb tegelikult kogu Tallinn ilma ühest olulisest riigikaitse seisukohalt olulisest objektist, mis praegu turvab nii Maarjamäe kui ka selle taha jäävate linnaosade turvalisust ning lisaks pakub sobiva puhke- ja treeningukoha erakorralisteks olukordadeks, kui Tallinnasse on vaja tuua lisapolitsei jõude.

Eelöeldust lähtudes soovin Eesti parteidele jõudu Vabariigi likvideerimisel.