RAUL EAMETS ⟩ Jutud turumajanduse surmast on liialdatud

Raul Eamets. Foto: Arvo Meeks

• Kõige tüüpilisem näide riigikapitalismist on Venemaa, Lääne vaates leebem versioon on ka Singapur.
• Üldistades võib öelda, et Euroopa Liidus on sotsiaalne turumajandus.
• Regulatsioonid ja toetusskeemid on tekitanud olukorra, kus vaba turg klassikalises mõttes ei toimi.

Sotsiaaldemokraatide juhi Lauri Läänemetsa hiljaaegu lendu lastud väide, et turumajandus on läbi, tekitas palju vastukaja nii sotsiaalmeedias kui ka tavameedias, kirjutab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Tema konkreetne tsitaat oli: «Täna kõik ootavad, et riik midagi teeks. Need ajad, kus me ütleme, et turg ise paneb kõik paika ja kõik juhtub iseenesest, need ajad on läbi…»

Kuna mina alustasin oma akadeemilist karjääri Tartu Riiklikus Ülikoolis poliitökonoomia kateedris 1987. aastal, siis on mul ähmased mälestused säilinud nendest õpetustest, mida tudengitele õpetati Nõukogude Liidu ajal, kui turumajandust tõepoolest ei eksisteerinud. Tänapäeval me räägime plaanimajandusest ja riigikapitalismist. Alljärgnevalt vaatamegi neid süsteeme natuke lähemalt.

Kui alustada plaanimajandusest, siis sellist majandussüsteemi iseloomustab riigi totaalne kontroll: riik kontrollib nii tootmist, jaotussüsteeme kui ka hinnakujundust. Miks paljudel kolhoosidel-sovhoosidel olid nõukogude aja kohta väga uhked sauna- ja puhkekompleksid? Eks ikka selleks, et kas Tallinna või Moskva plaanikomitee tähtsatele tegelastele head ja paremat pakkuda, mis tooks täiendavaid resursse, olgu see siis raha või nõukogude ajal ka sageli igasugused ehitusmaterjalid, sest poest midagi osta ei olnud.

Turumajanduse rudimendid olid väga vähestes kohtades, inimesed üürisid mitteametlikult oma majas tuba kellelegi, keegi kes sai odavalt letialust kaupa, tänu tutvustele, pärast müüs kellelgi kallimalt edasi. 1980ndatel osteti turistide käest kasutatud teksaseid ja müüdi hõlma alt edasi. Sellised tegevused olid kriminaalkorras karistatavad. Legaalne turg toimis tänases mõttes avaturul, kus müüdi aiasaadusi ning kus nõudlus ja pakkumine pani paika hinna, aga see oli ka kõik. Nagu juba mainitud, kehtis selline süsteem Nõukogude Liidus ja toimib praegu Põhja-Koreas.

Edasi liigume riigikapitalismi juurde. See tähendab, et riik omab strateegilisi sektoreid, kuid majandus toimib turumajanduse reeglite järgi, aga riik omanikuna teeb strateegilisi otuseid. Võtmesektorid on energeetika, pangandus, telekommunikatsioon.

Riik võib oma poliitiliste otsustega mõjutada konkurentsi teatud juhtudel ka hindu (elektrihind). Kommunikatsioonikanalid annavad vabad käed ideoloogliseks mõjutamiseks ja elanike meelsuse kontrollimiseks. Tavaliselt toetab kogu süsteemi ka repressiiv- ja õiguskaitsesüsteem, alustades politseist ja lõpetades kohtutega. Kõige tüüpilisem näide on Venemaa, pehmem ja Lääne vaates leebem versioon riigikapitalismist on Singapuris.

Pärast Ukraina agressiooni on riigikapitalism Venemaal kahtlemata tugevnenud ja riigi kontroll paljude sektorite ja oma kodanike üle on võib-olla isegi suurem, kui see on Hiinas.

Hiina majandusmudel on riigikaptalismi erivorm, kus riigi ideoloogiline mõju on tavamõistes (Singapur) palju tugevam. Riik määrab kommunistliku partei juhtimisel kindlaks viie aasta strateegilised plaanid ning suunab majandust läbi võtmevaldkondade selles suunas. Kapitali liikumine on piiratud ja rahvusliku rahaühiku kurss kunstlikult madal, et hoida üleval ekspordivõimekust. Erinevus n-ö tavalisest riigikapitalismist on riigipoolne strateegiline juhtimine ja pikaajaline planeerimine. Lisaks traditsioonilistele energeetikale ja pangandusele kontrollib riik Hiinas ka transpordisektorit.

Pärast Ukraina agressiooni on riigikapitalism Venemaal kahtlemata tugevnenud ja riigi kontroll paljude sektorite ja oma kodanike üle on võib-olla isegi suurem, kui see on Hiinas. Sõjamajanduse režiimile üleminek tähendab ka teatud kaitsetööstuse valdkondades 24-tunnist tööpäeva, mitmes vahetuses töötamist. Kasvanud on eriteenistuste kontroll kodanike meelsuse üle.

Jõuame järjega Euroopa Liidu majanduse juurde. Üldistades võib öelda, et Euroopa Liidus on sotsiaalne turumajandus, mille juured lähevad tagasi Saksamaale, kui Saksamaa esimene kantsler Otto von Bismarck 19. sajandi lõpus kehtestas riikliku sotsiaalkaitse süsteemi. See oli esimene riiklik süsteem, mis pakkus töölistele ja nende peredele sotsiaalset kaitset. Sotsiaalse turumajanduse süsteem on Bismarcki süsteemi edasiarendus, mis kutsuti ellu selleks, et Saksmaa majandus II maailmasõja aegsest ja järgsest kaosest välja tuua.

Sotsiaalse turumajanduse mõiste lõi Saksa majandusteadlane Alfred Müller-Armack. Tema kontseptsioonis oli kesksel kohal idee, et turg peab olema vaba, kuid riik peab samal ajal tagama sotsiaalse korra ja kaitse.

Süsteemi viis ellu Ludwig Erhard, kes oli pärast sõda Saksamaa majandusminister ja hiljem liidukantsler. Ta rakendas 1948. aastal ulatuslikke reforme, mis lõid sotsiaalse turumajanduse aluse. Sotsiaalse turumajanduse mõiste lõi Saksa majandusteadlane Alfred Müller-Armack. Tema kontseptsioonis oli kesksel kohal idee, et turg peab olema vaba, kuid riik peab samal ajal tagama sotsiaalse korra ja kaitse, et vältida ühiskondlikku ja majanduslikku ebaõiglust. Hiljem on mitmed Euroopa suurriigid – Prantsusmaa, Itaalia, samuti Hispaania – neid põhimõtteid kohandanud oma sotsiaalse kaitse mudelites. Me ei saa öelda, et kõikides Euroopa riikides on ühesugune sotsiaalse kaitse mudel, aga üldprintsiibid on sarnased.

Sotsiaalse turumajanduse mudelis üritatakse turuvabadus ja konkurents ühendada riikliku reguleerimise ja sotsiaalse kaitsega. See tähendab riiklike regulatsioonide olulist rolli majanduses. Regulatsioonide kehtestamise eesmärgid on üllad: vaba konkurentsi tagamine ehk monopolide tekke takistamine, keskkonnakaitse tagamine, inimeste töötingimuste, tarbijaõiguste ning sotsiaalse heaolu garanteerimine ka eakatele.

Paljudes suurtes Euroopa riikides kehtib jätkuvalt ainult palgapõhine solidaarne pensionisüsteem (pay-as-you-go ehk lühidalt PAYG), kus töötajad maksavad põlvkonnaüleselt kinni vanemaealiste pensioni. Meie mõistes siis pensionisüsteemi I sammas. PAYG-süsteem domineerib Saksamaal, Prantsusmal, Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja Austrias.

Ilmselt ei ole vaja pikemalt seletada, et sotsiaalse kaitse mudel ja regulatsioonid tähendavad erasektorile kulusid. Olgu see siis täiendavate töötajate palkamine, kes kontrolliksid, et kõik oleks kehtivate regulatsioonidega vastavuses, koostaksid raporteid ja aruandeid. Loodud on selline ametikoht nagu ESG officer.

Näiteks pangandussektoris peavad vastavad ametnikud jälgima, et panga antud laenud oleksid kooskõlas jätkusuutlikkuse standarditega. Energeetikasektoris jälgitakse keskkonnanõudeid eriti tähelepanelikult, vähendamaks fossiilsete kütuste osakaalu, tõusnud on ESG roll tööstuses (ringmajandus, jäätmekäitlus, keskkonnasõbralikud materjalid), ehituses (säästlikud majad), lisaks peavad igasugused tarneahelad järgima jätkusuutlikkuse ja eetilisuse kriteeriume.

Seda nimekirja võib peaaegu lõpmatult pikendada. Avalikus sektoris loodud agentuurid ja järelevalveasutused, kes riigis kõike kontrollivad. Need ametid saavad oma vahendid maksumaksja rahast. Tulemuseks on see, et kõikidel tasanditel kulud kasvavad, sest vaja on palgata vastavad inimesed, kehtestada protseduurid, luua taristu nende andmete korjamiseks ja analüüsiks. Üles on ehitatud tohutu bürokraatiaaparaat, mis pidevalt kasvab. Eestis on parimaks näiteks hiljuti loodud superministeerium – kliimaministeerium, mida juhivad kaks ministrit, üks kantsler ja seitse asekantslerit. Ainuüksi juba juhtimisstruktuur näitab, kui palju erinevaid valdkondi on ühe asutuse alla koondatud.

Kindlasti ei ole Euroopa Liidus plaanimajandust, ei ole meil ka riigikapitalismi selle tavapärases vormis, sest Euroopa riikides ei oma riik väga märkimisväärset osalust erinevates majandusharudes.

Seega ei saa kindlasti väita, et turumajanduse aeg on läbi. Võib püstitada küsimuse: kas vabaturumajanduse aeg on läbi? Arutelul ruumi on, seisukohad on kindlasti erinevad, sõltudes inimese maailmavaatest, teadmistest, ühiskondlikust ja majanduslikust positsioonist. Kindlasti ei ole Euroopa Liidus plaanimajandust, kindlasti ei ole meil ka riigikapitalismi selle tavapärases vormis, sest Euroopa riikides ei oma riik väga märkimisväärset osalust erinevates majandusharudes. Võib-olla on energeetika siin erand, eriti Saksmaal ja Prantsusmaal, aga võrreldes Hiina või Venemaaga on riigi omandus majanduses ikkagi tagasihoidlik.

Samas oleme regulatsioonidega majanduse hapnikukraanid kinni keeranud. Maailma juhtiva 50 tehnoloogiaettevõtte seas on neli Euroopa ettevõtet. Me jääme USA-le alla nii innovatsioonis kui tootlikkuses. Hiina, kes on väga pikalt tegelenud Lääne tehnoloogiate kopeerimisega, on tänu riigi jõulisele sekkumisele ja tippteadlaste kokkuostmisele, välishiinlaste koju tagasitoomisele suutnud tekitada arvestatava innovatsioonivõimekuse.

Paljudes uutes ja «rohelistes» valdkondades (näiteks elektriautod, päiksepaneelid, tuulegeneraatorid, akud, haruldased muldmetalid jne) on Hiinal peaaegu monopoolne seisund. Hiinasse on aastatel 2000–2017 naasnud 3,1 miljonit tudengit, kes on omandanud kõrghariduse välismaal, 2019 oli see number 580 000.

Lisaks regulatsioonidele sekkub Euroopa Liit päris jõuliselt majandusse ka erinevate abiprogrammide ja toetustega. Üheks ehedamaks näiteks on rohepööre ja sellega seotud toetusskeemid, mis kahtlemata on ellu kutsutud õilsatel eesmärkidel, vähendamaks fossiilkütuste kasutamist ja CO2 emissiooni. Teisalt toovad igasugused toetused kaasa turumoonutused, ehk siis turg ei reguleeri ressursside optimaalset jaotust, vaid seda teeb riik. Näiteks toovad meretuuleparkide riiklikud toetused kaasa olukorra, kus kogu investeeringu ärimudel on üles ehitatud dotatsioonile. Kui toetusi ei oleks, siis keegi ei ehitaks.

Probleem on selles, et hiljem tuleb see dotatsiooniks mõeldud raha kuskilt tagasi võtta. Riigil on siin kaks võimalust: kas suurendada makse või tõsta elektrihinda, mis kompenseeriks dotatsioone. Mõlemal juhul jääb rahaliselt kannatajaks tavaline tarbija, kes selle peab kinni maksma.

Regulatsioonid ja toetusskeemid on tekitanud olukorra, kus vaba turg klassikalises mõttes ei toimi. Turumajandus kui selline toimib koos erinevate turumoonutustega, mis vähemasti ideaalis on mõeldud inimeste heaolu parandamiseks. Iseasi, kui jätkusuutlik on pikas plaanis ülereguleeritud ja üledoteeritud majandussüsteem.