/nginx/o/2022/08/21/14777813t1h3f68.jpg)
Erinevaid «teadusuuringuid», millega põhjendab poliitvõim oma läbisuruda soovitavaid ebapopulaarseid progressivistlikke ideid, on meie eri instantside poolt tellituna viimasel ajal avalikkusesse kerkinud kui hiiglaslikke seeni pärast maksumaksja kulul toimunud rahasadu, kirjutab orientalist ja usundiloolane Peeter Espak.
Läbivaks jooneks neis on sageli asjaolu, et ka kvantitatiivuuringute puhul esitletakse otsese tõena seda, mida küsimusele vastanu ise «tunneb», mitte seda, mis «on». Sel kombel saadaksegi kokku niigi ohvriksoleku staatust idealiseerivas woke-õhkkonnas ulmelised vägivalla või mis tahes muu pahe esinemise näitajad ühiskonnas, mida mitte ükski ametlik statistika selle võimatuse tõttu ei saakski kinnitada.
Lisaks on üha rohkem levimas ka sääraseid, mis varjavad oma ideoloogilist kallutatust metodoloogilise märke «kvalitatiivne uuring» taha. Väites, et kvantitatiivsel küsitlusmaterjalil põhinev uuring ei peegelda päris reaalsuse komplekssust, mistõttu tuleb uurimus baseerida intervjuudele uuritava kategooria indiviididega. Säärase iseloomuga uurimistöö musternäidiseks võibki pidada just äsja avaldatud Euroopa maksumaksja ja meie riigikantselei kinni makstud Praxise mõttekoja «bukletti» pealkirjaga «Mehed juhtuvad juhiks, naised juhivad end juhiks», millest andis ülevaate avalikkusele ka Delfi ning mille autoriteks on Maarja Tinn, Mari-Liis Sepper ja Maari Põim.
/nginx/o/2022/01/20/14320330t1h6018.jpg)