Erkki Bahovski: kes on Anders Breivik?

Erkki Bahovski. Foto: Toomas Huik.

Kas inimest, kes on tapnud kümneid inimesi ja seda ise tunnistanud, võib enne kohtuotsuse jõustumist avalikult massimõrvariks tituleerida, küsib Postimehe arvamusportaalis Erkki Bahovski.

Küsisin eile oma Facebooki seinal, kas Anders Breivikit on õige nimetada massimõrvariks enne, kui kohtuotsus tema kohta on jõustunud. Olin lubanud Breiviki kohta öelda paar lauset Vikerraadio «Päevakajasse» ja vajasin veidi tagasisidet, et oma mõtetes selgusele jõuda.

Luban ent siinkohal, et ei kavatse ühtegi mõtet oma seinalt varastada ja olen ühtlasi tagasiside eest kõikidele tänulik. See lühikommentaar siin sündis siiski alles pärast Postimehe toimetuse kontakti, sestap polnud küsimuse postitamine tagamõttega kirjutada kommentaar.

Eesti ajakirjanduseetika koodeks punkt 4.4 ütleb, et: «Ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.»

Sarnased punktid on olemas ka teiste maade ajakirjanikel. Ajakirjanduses kehtib samamoodi süütuse presumptsioon.

Ajakirjanduses on üldiselt hea tava kirjutada inimese nime ette, kes ta on. Sõltub muidugi loo kontekstist, kas keegi on peaminister, ema, isa või näiteks direktor. Või kurjategija. Või väidetav allmaailmaliider. Igal juhul ei ole hea toon kirjutada «keegi…» või lihtsalt «kodanik».

Ka arvamusartikli puhul on hea teada, kes on autor, st miks toimetus on otsustanud just tema loo avaldada. See annab parema võimaluse ka loo mõistmiseks.

Usun, et ajakirjanikud ikka juurdlesid, mida nad kirjutavad või ütlevad Breiviki nime ette. «Väidetav massimõrvar» oleks tobe. Mõnikord kasutasid suuremad lääne agentuurid epiteeti «kahtlustatav» või «süüdistatav», mis on ka kergelt veider, sest Breivik on tapmise omaks võtnud ja tema tegevus on näha ka kaameral. Wikipedia kasutas aga tema kohta epiteeti «terrorist».

Vaidlesin kunagi ühe Šveitsi ajakirjanikuga, kelle järgi tuleb alati kajastada kõiki sündmusi erapooletult ja ajakirjanikul ei tohi olla oma arvamust.

Ma küsisin vastu, et kui ajakirjandus oleks saanud kajastada holokausti, kas kõigepealt tulnuks kommentaari küsida SS-ohvitserilt ja seejärel ohvritelt (ning oleks tekkinud väärastunud pilt, sest enamik ohvreid ei tajunud, et nad lähevad gaasikambrisse). Ja kõik? Ning SS-ohvitserid oleksid olnud varustatud epiteetidega «väidetav massimõrvar»?

Ent praegu näeme me teatud mõttes holokausti otseülekannet. Muidugi ülekantud tähenduses, kuid Breiviki kohtuprotsess jõuab näiteks BBC vahendusel miljonite vaatajateni. Ja seda õudustäratavate detailidega.

Sarnast mustrit nägime Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) endise juhi Dominique Strauss-Kahni kohtuprotsessi ajal, kus süüdistaja rääkis miljonitele televaatajatele otse väga pikantseid üksikasju Strauss-Kahni ja hotelliteenija intiimkohtumisest. Kusjuures Strauss-Kahni vastu loobuti hiljem kriminaalsüüdistusest.

Kui ajakirjandus on käivitanud Breiviki puhul meediatsirkuse, siis peab ta võtma ka vastutuse ning nimetama Breivikit nii, mis rahuldab nii hukkunute omakseid, ajakirjanduseetika koodeksit kui ka auditooriumi. Kerge see ei ole ega oleks ka imestada, kui Breiviki staatus kohtuprotsessi ajal muutub. Kelleks, seda on praegu veel vara öelda.