TIIT RIISMAA ⟩ Eestis tuleb luua hea süsteem, et talendid jõuaksid tippsporti!

Eesti olümpiakoondis Tōkyō suveolümpiamängude avamisel. Foto: MIKE BLAKE

Arengu üks tunnus on see, et ühed probleemid asenduvad teistega, sageli keerukamatega. Aga Eesti tippspordi probleemid on needsamad, mis nad olid enne eelmisi Eesti Olümpiakomitee presidendivalimisi ja enne üle-eelmisi presidendivalimisi – tulemusi napib, kirjutab matemaatikadoktor Tiit Riismaa.

Kui midagi ette ei võeta, siis tõenäoliselt on nad samad ka pärast järgmisi ja ülejärgmisi presidendivalimisi. Ühelt poolt on see mõistetav – äriline komponent tippspordis kasvab ja seega tiheneb ka konkurents staadionitel. Tase on nii kõrgeks läinud, et ka tegijatel endil tuleb hirm peale. Faktid, eriti numbrid ja arvud on kangekaelsed asjad ning tippspordis edulugusid osava jutuga välja ei mõtle. Vaataja silmis on see asjaolu muutnud tippspordi usaldusväärseks meelelahutuseks. Aga teiselt poolt on tippsport, olümpiakuld Eesti-taoliste väikeriikide jaoks justkui loodud. Suurriikide medalitööstus kangelasi ei loo. Seal on võitjaid liiga palju ja kuulsus hajub nende vahel ära. Tõsi küll, mõnikord üsna ebaühtlaselt.

Kirjanikuks, kunstnikuks, muusikuks ja ka tippsportlaseks sünnitakse. Kui te pole tippsportlaseks sündinud, siis võite harjutada kuitahes arukalt, aga tippu te ei jõua, sest seal tuleb rinda pista nendega, kes on andekana sündinud ja lisaks veel ka treeninud. Kõiki inimesi tippspordi huvides muidugi treenima panna ei saa. Seega on tippspordi aluseks selline mehhanism või süsteem, mis noorte inimeste hulgast leiab üles andekad.