Kersti Nigesen: laps täiskasvanu mängukanniks?

Kersti Nigesen Foto: Liis Treimann

Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) direktor Kersti Nigesen kirjutab Postimehe arvamusportaalis laupäevase Mikk Salu artikli järelkajana, et oma järglase sooneutraalsesse lasteaeda panemine väärastab lapse kujunemist.

Nigesen avaldab lootust, et kunagi on võimalik sooline ja mõtestatud elu, kus nii mehed kui ka naised tunnevad ennast võrdselt vajalike ja väärikatena – ning seda sugusid kaotamata.

Kardan, et enamik sooneutraalsuse teema kommenteerijaid tunnevad, et terve mõistuse seisukohalt on raske artiklis toodud vaatekohast aru saada, ja nii kiputakse vastama ka irooniliselt. Mõned aastad tagasi kippusid seda teemat käsitledes muutuma irooniliseks ka meie õpetajad ja vanemad, pidades sooneutraalsust teemaks, mis ei saa Eestis terve mõistusega inimestele kuidagi aktuaalseks muutuda. Aga nad eksisid.

Sooprobleemidega oleme tegelikult kokku puutunud kooli algusaastatest alates. Sooidentiteedi probleemid, soovahetus, homoseksuaalsus, ka oma sookaaslasega koos elav vanem on teemad, mis on nõudnud vahetut reageerimist konkreetsete juhtumite põhjal.

Aga nende juhtumite põhjal võin kindlalt öelda, et otsiti mõistmist ja abi, mitte õigusi ja tunnustust. Mõistmist vajab ju tegelikult iga inimene ja halvim, mis võib juhtuda, on see kui inimene oma muredega üksi jääb.

Meie ühiskonnas juhtub aga seda, paraku, üha rohkem. (Mõned aastad tagasi levitasid ka need lapsed, kes olid oma üksinduses satanismist abi otsinud, sellist teavet, et VHK on neile sobivaim kool.)

Kasvab laste hulk, kes on jäänud ilma hoolest, millele on neil lastena õigus. Muidugi ei ole kool institutsioon, mis nii sügavatele probleemidele lahendust saaks tuua, aga inimesi saab austada ja nende väärikust saab hoida igas institutsioonis, ka koolis, hoolimata nende probleemide raskusest. Austus ja mõistmine on ka turvalise ja vägivallatu koolikeskkonna kujundamise eeldus (mitte ainult kriisiplaanide koostamine, nagu tänases ühiskonnas mõnikord mulje jääb).

Kooli loomise algusaastail emigreerus homost muusik, meie sõber, kes oli aidanud muusikamaja üles ehitada. Ta annetas kooli loomiseks oma raha ja siiamaani on muusikamajas tema õmmeldud kardinad. Mulle tähendas see toona edasisi suhteid KGBga, aga hiljem, kui ajad muutusid ja piire takistuseks polnud, palusin tal poistekooriga töötada, kuid ta oli seisukohal, et see poleks õige.

Samuti pidas paremaks õpetajana mitte jätkata noormees, kes vahetas sugu operatsiooni abil. Soovides teda mitte üksi jätta, ootasime teda kooli tagasi, kuid ta leidis, et lastele oleks see segadust tekitav ja kahjustav. Tol ajal puudus mul taust, et seisukohta võtta. Tema oli asjade üle rohkem mõtelnud.

Muidugi ei tähenda need lood, et homoseksuaalsed inimesed oleksid alati üllad. Olime tõsiselt hädas kui Hanson ja Liiv meie lastevanemateks olid ja oma hoolealuse kaudu ka teisi poisse enda juurde meelitama hakkasid. Õpetajal polnud ju otseseid fakte, aga selge oli, et asi pole õige. Politseigi kehitas õlgu. Ometi taandusid mehed ise, kui oma kahtluse sõnastasime (nad küll kaebasid kooli peale haridusametisse). Kui nende hoolealune meie koolist ära viidi, jäi ta aga tegelikult abita.

Täna kasvab suhtlemisraskustega laste hulk. Näeme, et üha rohkem on autistlike joontega lapsi. Võimalik, et muutunud on ka sooidentiteedi probleemidega laste hulk, aga sellest puudub ülevaade. Laps, kes ei suuda iseennast määratleda ega ümbritsevaid suhteid mõtestada, on pidevas hirmus, ebakindel ja väga tihti agressiivne (eriti iseenda suhtes).

Paraku pole ka meie suutnud maandada kõikide oma laste hirme ja nii võivad mitmedki neist olla ohustatud marginaalsusele ja deviantsele käitumisele, sealhulgas soolise käitumise osas. Aga see pole saavutus, vaid õnnetus.

Identiteedi kujunemiseks vajalike eelduste loomine on iga lapsevanema ja õpetaja oluline pedagoogiline ülesanne lapse arengus. Ja kui ka igal lapsel on kõigi teistega võrdsed õigused, kuidas tohib siis pedagoog takistada tema loomuomast (ka soolist) kujunemist - näiteks jätta ta vägivaldselt ilma soole omastest tegevustest ja mänguasjadest?

Lugedes Mikk Salu artiklit sooneutraalsest Nicolaigardeni lasteaiast Rootsis tekib õõvastus. Selge on see, et laps on täiskasvanute meelevallas, aga ta ei tohiks olla mängukann. Ühelgi täiskasvanul ei tohiks olla õigust väärastada lapse kujunemist iseendale õigustuse saamiseks.

Omal ajal uuris Leon Festinger reaalse ja verbaalse käitumise seoseid. Ta tõdes, et inimesed, kes tajuvad iseendas, et nad pole langetanud õigeid otsuseid, hakkavad oma vääraid valikuid avalikult õigustama, sellest alailma rääkima, kiitma ja ülistamagi. (Iseenesest oleks ju loogiline, et seda, mida veana tajutakse, hoopis häbenetaks ja varjataks).

Festinger jõudis järeldusele, et tegemist on n-ö kognitiivse dissonantsi mehhanismiga, kus inimene ise enda jaoks musta valgeks räägib, et oma homöostaasi (tasakaalu ja väärikust) säilitada. Me ei saa kuigi hästi elada, kui meil on pilt iseendast halb ja paistame endalegi väärituna. Paljudel juhtudel aga tundub inimesele, et lihtsam on muuta kogu maailma, mitte iseennast.

Soov maailma muuta, tihti ka valitseda, ilma tõeotsinguteta (relatiivses maailmas seda ei saagi olla) ja moraaliseadustele tuginemata, on andnud maailmale kohutava praktika. Sealhulgas koonduslaagrid, kus on hävitatud vaimsete probleemidega, homoseksuaalsete kalduvustega, aga ka lihtsalt «valesse» rassi või rahvusse kuuluvaid inimesi.

Ükski asi, olgu see homoseksuaalsus või mõni muu probleem, ei anna õigust inimese väärikuse alandamiseks, kuid ei anna ka õigust pidada erisusi normiks ning arvata, et probleemidest üle saamiseks võib need normaalseks kuulutada.

Kui inimesel kaob kujutlus iseendast ja oma väärikusest, kaob ka võimalus nii isiklikule õnnele kui ka ühisele mõtestatud ja jätkusuutlikule maailmale. Jääb vaid hetke rahulolu.

Küllap just sellele püüavadki kõige rohkem tähelepanu juhtida need, kes räägivad homoseksuaalse käitumise loomuvastasusest ning hälbiva soo-orientatsiooniga isikute kooselule õigusliku tunnustuse andmisega kaasnevatest ohtudest perekonnale ja ühiskonnale.

Tegelikult on probleem olemas, muidu ei tekiks vastuolu, mis paneb sooneutraalsusest rääkima. Võib-olla on võimalik kunagi rääkida ka sellest, et sooline ja mõtestatud elu, kus nii mehed kui ka naised tunnevad ennast võrdselt vajalike ja väärikatena, on võimalik ka sugusid kaotamata.

Tegelikult on ju päris hea, kui võib ikka veel ka lapsi sündida ja üles kasvada ning seksikaks ei pea muutuma mitte jalgrattad (või muu taoline kraam), vaid mehed ja naised, kes parimal juhul ka elukestva pere moodustavad.