JUHTKIRI ⟩ Meie tähtsaim koostisosa

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eesti riik väärtustab õpetajaid.
• Meie koolimajad on luksuslikumad kui Nõukogude ajal.
• Haridus istub Eesti rahva loos sügavalt sees.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis... Tüütuseni korratud, kulunud, igav. Võib-olla. Aga me ei saa sellest üle ega ümber, sest see on osa meie kultuurikoodist.

Tõestust pole vaja kaugelt otsida. Meie tänases lehes on lugu, mis ei ole kirjutatud õpetajate päeva silmas pidades, aga see algab nii: «Kui mina emaga 1. septembril 1958 koolimajja jõudsin…»

Ajaloolane Heiki Pärdi kirjutab sellest, kuidas 116 aastat tagasi jõudsid Raikküla valla volikogu liikmed otsusele, et 150 lapsele tuleb ehitada uus koolimaja. Korraldati vähempakkumine, nagu seda ka praegu tehakse, ainult et tollasel «väljakauplemisel» valiti välja kõige kallima pakkumise teinud ehitusmeister.

Tuletame meelde, kui vana on Eesti riik. Jah, see oli enne Eesti Vabariigi sündi. Küsime nüüd endalt: kas Eesti riik oleks saanud sündida ilma selle ja paljude teiste koolideta, mis Eestimaale ehitati, ilma haritud eestlasteta? Vaevalt.

Oskar Lutsu koolimaja ja õpetaja Laur on põhjusega meie kultuurikoodis. Meid ei oleks ilma nendeta.

Koolimajadega on meil hästi ja on halvasti, sõltub, kuidas vaadata. Endiselt ei hoia me raha kokku, kui on vaja ehitada koolimajasid. Selle koha pealt ei ole me 116 aastaga muutunud.

Kuiva statistika järgi kulutame koolimajade peale kaks korda suurema osa haridusele eraldatud rahast, kui teevad seda teised Euroopa riigid. Kriitika alla sattunud haridusminister Kristina Kallas nimetas meie uusi koolimaju koguni luksuslikeks.

Oskar Lutsu koolimaja ja õpetaja Laur on põhjusega meie kultuurikoodis. Meid ei oleks ilma nendeta.

Seda nad kindlasti ongi, kui võrrelda neid Nõukogude okupatsiooni ajal ehitatud koolimajadega, mida vorbiti tüüpprojekti järgi ja mis nägid välja nagu mingisugused tootmiskombinaadid. Küsimus on pigem selles, kas me oleme ühiskonnana valmis nende ilusate koolimajade eest maksma, nagu tegid meie esivanemad. Kui ei ole, siis saab ka odavamalt.

Ilusate koolimajadega on veel see häda, et tihtipeale tähendab ühe uue koolimaja ehitamine kahe-kolme vana ja väiksema kooli sulgemist, eriti maal. Meie tänases lehes tõdeb dirigent Aarne Saluveer nukralt: «Kui sa sulged kolm kooli, siis tegelikult sulged sa ka kolm koori.» Aga see närib juba otseselt meie kultuurikoodi – laulupidusid. Nokk kinni, saba lahti?

Õpetajatega on meil samuti hästi ja on halvasti, kuidas keegi seda näeb. Eelmisel aastal oli õpetajate keskmine palk 2199 eurot, mis on 120 protsenti Eesti keskmisest. Jah, me ei suuda seda taset hoida, sest Eesti keskmine palk liigub eest ära. Kuid ühiskonnale on vajalik signaal antud ja ühiskond on vastanud. Õpetajaks soovib õppida kaks korda rohkem inimesi kui viis aastat tagasi.

Lihtsaid lahendusi ei ole, aga keegi ei saa öelda, et me ei ole haridust väärtustanud. President Alar Karisel on kahtlemata õigus: «Lutsu lugude üle aegade ulatuv menu on märk, et haridus on Eesti rahva loos sügavalt sees.» Nii see tõesti on.

Head õpetajate päeva, kallid õpetajad!