TARMO PIKNER ⟩ Kuidas hirm autoritaarkorra ees jättis Eestile hambutu presidendi

Vaade Toompea lossile Aleksander Nevski katedraali sissepääsu eest. Foto: Taavi Sepp

Aeg on anda hinnangud kõigile meie neljale põhiseadusele, mõtestada nende mõju omariiklusele ja siis ehk saaks asuda tänapäevase riigikorraldusliku akti loomise kallale, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Eelmise iseseisvusaja parimaid juriste Artur Mägi kirjutas oma raamatus («Kuidas valitseti Eestit», 1951), et riigikogu ja riigivanem (meie mõistes peaminister) rikkusid lausa teadlikult nii 1920. aasta põhiseadust (majanduslikes otsustes) kui ka 1933. aasta põhiseadust (diktatuuriohtu kartes).

Seega kihk uue põhiseaduse järele oli pidevalt õhus ja järgmise, 1937. aasta põhiseaduse autoreid iseloomustas Mägi arvates juba umbusk rahva kui kõrgeima riigivõimu teostaja vastu. Teisalt aga sooviti leida tagatisi, et riigivõimu tegelikku teostamist ei saaks koondada ühe ja sama organi kätte. Teisisõnu, asendati otsene rahvavalitsuslik kord puht esindusliku korraga ning loodi presidendi institutsioon. Mägi jõudis järeldusele, et kuigi sooviti jääda truuks demokraatliku riigikorra põhimõtteile, ei vastanud uus valitsemisviis ühelegi seni tuntud tüüpilisele valitsemisviisile.