Jälitustegevus on olemuslikult üks intensiivsemaid inimõiguste riiveid, see puudutab väga selgelt ja otseselt inimväärikust. Kui isik on jälgimise all, ilma et teda sellest teavitatakse, siis muutub ta riigi jõustruktuuride jaoks «objektiks» ega saa end jälitustegevuse vastu kuidagi kaitsta.
11. aprillil avaldati Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne, milles analüüsitakse Eesti õiguskeskkonda mitmest aspektist, mis puudutavad inimõigusi, isikute põhiõiguste ja -vabaduste tegelikku kaitstust. Aruanne on veebis kättesaadav.
Selles aruandes on muu hulgas üsna põhjalikult käsitletud jälitustegevuse regulatsiooni ja selle muudatusi. Aruande järeldustest saame kinnitust, et advokatuur on ajanud õiget asja ning asjad on jätkuvalt korrast ära juba regulatsiooni tasandil. Loodame siiralt, et eelnõu menetlejad võtavad arvesse seda neutraalset analüüsi ega lase meie riigil astuda tõsist sammu isikute põhiõiguste piiramise poole.
Eesti riiki kritiseeriti äsja tugevalt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses Leas vs Eesti, kus tuvastati väga tõsised rikkumised kriminaalmenetluses, kuna kohtualusele ja kaitsjale ei võimaldatud tutvuda jälitustegevuse teel saadud materjalidega. Riik võiks sellest kaasusest midagi õppida.
Karistusõiguse vallas kestab paljuräägitud ülekriminaliseeritus endiselt. See tingib praktikas õiguse selektiivset kohaldamist, mida omakorda võimendab võimalus lõpetada menetlusi oportuniteedi printsiibil. Seega on tekkinud olukord, kus kolm ühesuguse teo toime pannud isikut võivad saada täiesti erinevalt koheldud: ühte karistatakse, teine pääseb puhtalt, kolmanda menetlus lõpetatakse oportuniteedi põhimõttel. Vahetegu sõltub politsei ja prokuröri suvast. Karistusõiguse regulatsioonis sisaldub oht, et halbade asjaolude kokkusattumisel võime kaugeneda õigusriigi põhimõtetest ja euroopalikest väärtustest õigusemõistmisel.
Ka õigusemõistmisel on jätkuvalt teemaks, et kohtulahendid on ettearvamatud. Samadel asjaoludel ja samasuguste tõendite baasil võivad kohtud teha täiesti erinevaid otsuseid, kuna tõlgendavad seadust erinevalt. Kui kohtunikud on nii sõltumatud, et ka sama seadusesäte on iga kohtuniku käes erineva õigusliku sisuga, siis viib selline olukord lõpuks õigusliku segaduseni, kus isikutel pole enam võimalik ilma kohtuta oma asjades orienteeruda. Selline olukord halvendab õiguskindlust.
Advokatuur ei tohi muutuda riigi täitevvõimu alluvaks ega ripatsiks, vaid peab säilitama oma põhijoone riigist sõltumatu kutseühinguna. Katsed kärpida advokaatide või kutseorganisatsiooni sõltumatust ja kutsetagatisi, näiteks advokatuuriseaduse muudatuste käigus, on demokraatlikust õigusriigist kaugenemise tunnuseks. Ma väga loodan, et meie riik sellele teele ei astu.
Artikli aluseks on Toomas Vaheri ettekanne advokatuuri üldkogul 13. aprillil Tartus
/nginx/o/2020/05/21/13112222t1h0b1d.jpg)
/nginx/o/2011/09/14/750126t1hc55a.jpg)