Juhtkiri: miks on välismajandus Eestile nii tähtis?

Lihtne vastus pealkirjas esitatud küsimusele on see, et eksport moodustab enam kui kaks kolmandikku Eesti sisemajanduse kogutoodangust – Eesti inimeste majanduslik käekäik sõltub sellest, kui palju suudavad meie ettevõtjad oma kaupu ja teenuseid välisturgudele müüa. Eesti majanduse A ja O on eksport ning selle tõdemuse võib vähemalt praegustes oludes vabalt laiendada ka Eesti poliitikale.

Poliitika tuleb mängu ühelt poolt seoses koalitsioonipartnerite lubadusega riigirahandus korras hoida (ei kuluta teenitust rohkem) ning teisalt näiteks avaliku sektori töötajate palganõudmiste kaudu. Üks võimalik vastus on, et raha saab kokku hoida, jättes ära ebamõistliku osa senistest püsikuludest – (palga)kasv sisemiste ressursside arvelt. Teine poliitikute vastus (palga)nõudjatele on, et leevendus tuleb tänu majanduse kasvule. Nagu juba öeldud, sõltub Eesti majandus ekspordist ning kui see osutub oodatust viletsamaks, on lood halvad ka mis tahes poliitiliste lubaduste täitmisega.

Pikemas plaanis tähendaksid viletsad tulemused näiteks, et meie vananevat, aga erialaselt tugevat õpetajaskonda asendavad võimetelt nõrgemad kõrgkoolilõpetajad – võib-olla on nad sõbralikumad teenindajad, aga Eesti hariduse maailma tippude hulka kuulumist on vaevalt enam põhjust loota. Meditsiini valdkonnas on riikidevaheline liikumine lihtsam kui üldhariduses, mis tähendab meie jaoks seda, et hakkame eesti keelt õpetama neile Venemaalt ja Ukrainast tulnud arstidele ja õdedele, kes miskipärast norralastele ei sobi – üksnes «nafta-inflatsiooni» kompenseerimisest ei piisa.

Eesti on väike maa. Suurt osa toodetest, mida me kas loome või vajame, pole kahjuks võimalik kasumlikult toota üksnes Eesti-suurusele turule. Niisiis on ekspordi kasvatamine ja sihtturgude valiku laiendamine strateegiline rahvuslik ülesanne. Meie inimeste ja ettevõtjate ees on küsimus, mida me suudame maailmale pakkuda. Riigiasutuste ja -ametnike ülesanne on aga meie inimesi turgude avamisel toetada. Viimaste nädalate skandaalide valguses võiks öelda, et iga komandeeringu lõpus peaks Eesti poliitik või ametnik endalt küsima: mida ma tegin ära Eesti ekspordi heaks? Kui leiame turge, kust raha koju tuua, siis pole impordi ja käibemaksu laekumise pärast vaja enam palju muretseda.

Tugevad naabrid Rootsi ja Soome on meid kenasti üles vedanud ning Läänemere maade koostöös on veel palju kasutamata võimalusi, ent üksiti annab praegune majandusstatistika jõnks Saksamaa ja Põhjamaade vahel märku sellest, et Eesti väliskaubandusel on palju arendamisruumi nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool.  

Tore oleks, kui Eesti ettevõtjad saaksid sihtturgudel ka oma majandusdiplomaatidele loota!