VAHUR LUHTSALU ⟩ Viimne reliikvia: fosforiit põliselanikele tihti head ei tähenda

Vahur Luhtsalu Foto: Erakogu

Ei ole midagi uut siin päikese all nagu õpetab pühakiri – mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel, kirjutab kaheosalise artiklisarja avaosas diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.

Kui keegi varem ei teadnud, siis nüüd pole vast kellelegi uudiseks, eriti pärast sõja puhkemist Ukrainas, et Euroopa Liidul tuleb importida enamik vajaminevast naftast, maagaasist, uraanist ja palju muudki liikmesriikide toorme- ja energiavajaduse rahuldamiseks, majanduste käigushoidmiseks. Vähem on aga juttu fosforiidist, maavarast, mis on kasvava elanikkonnaga maailmas üha suurema tähelepanu keskpunktis. Ka fosforiiti pole Euroopa Liidu riikidel liiga laialt käes, sest teadaolevalt ainus käigusolev ja arvestatava tootmismahuga kaevandus Euroopa Liidus asub meie naaberriigis Soomes.

Fosforiit on teatud mõttes isegi olulisem Euroopasse imporditavatest energiaallikatest, kuna puudutab otseselt eurooplase toidulauda, sest pea 90 protsenti maailmas kaevandatavast fosforiidist kasutatakse ära põllumajanduses ja loomakasvatuses. Ilma selleta kannataks nüüdisaja põldude saagikus, aga ka loomade, inimeste elu ja tervis, mistõttu on fosforiit alates 2014. aastast ka Euroopa Liidu kriitiliste mineraalide nimekirjas.