/nginx/o/2024/10/01/16390484t1hddc7.jpg)
Iisraeli-Hamasi metsik sõda Gazas koos talumatute tsiviilohvritega võib paljude palestiinlaste jaoks olla diskrediteerinud rahumeelse kooseksisteerimise Iisraeliga. Ometi teist väljapääsu ei ole, välja arvatud lõputu tapmine ja kannatused, kirjutab briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore.
Viimastel tähtsust omavatel läbirääkimistel Iisraeli ja palestiinlaste vahel 2008. aasta mais oli üks hetk, mis on asjakohane ka praegu. Palestiina läbirääkimiste minister Saeb Erekat ütles Iisraeli välisministrile Tzipi Livnile: «Ei ole saladus, et me pakume teile suurimat Jerushalayimi ajaloos. Aga me peame rääkima al-Qudsi kontseptsioonist. Me oleme arvestanud teie huvide ja muredega...»
Kolm aastat hiljem lekitati need vestlused Palestiina paberite nime all meediasse. Palestiinlased süüdistasid Erekati reetmises. Ta sai südameataki ja astus tagasi. Tema reetmine seisnes sõna «Jeruusalemm» heebreakeelse vormi «Jerushalayim» kasutamises koos araabiakeelse «al-Qudsiga», mis tähendab samuti Jeruusalemma.
Ometi polnud Erekat reetur, vaid julge ja väärikas rahuläbirääkija – ning inspireeriv eeskuju ka nende ridade kirjutajale: ei saa olla Jerushalayimi ilma al-Qudsita, Iisraeli ilma Palestiinata ega Palestiinat ilma Iisraelita. Üks Püha Linn, üks Püha Maa – kuid lõppkokkuvõttes kaks rahvast, kaks vabariiki.
/nginx/o/2024/10/03/16394320t1h08ac.jpg)
Meie tänases ülemaailmses kriisis, keset sõja ja tapatalgute verest nõretavat südamevalu, võib see unistus tunduda naiivne, kuid meil on vähe valikuvõimalusi. Sellegipoolest peavad selleks mõlema rahva seas toimuma titaanlikud muutused.
On hädavajalik austada teise poole ajalugu. Ajalool on Lähis-Idas tõepoolest suur tähtsus; müüdid on sama olulised kui tegelik ajalugu, kuid isegi ajaloolasena arvan ma, et Lähis-Idas pööratakse ajaloole liiga palju tähelepanu. Oluline peaks olema hoopis see, kuidas inimesed tahavad elada praegu; nende õigus elada rahus, omaenda riigis.
Põimunud ajalood
Meie aukartus ajaloo poolpüha legitiimsuse ees ongi see, mis annab sellele surmava jõu. Inimesed elavad selle nimel, tsiteerivad seda, surevad selle eest. Ajalugu ise ei saa kunagi ajalooks: see muutub, muudab kuju; see kummitab meid igavesti. Sellepärast see ongi tähtis; sellepärast me peamegi võitlema tasakaalustatud ajaloo eest, niipalju kui see üldse on võimalik. Ajalugu ei saa olematuks muuta ega välja mõelda, et sobitada seda tänapäeva emotsioonide või ideoloogiatega.
Erekati lugu näitab, et rahu on võimatu saavutada, kui ei tunnistata teise poole ajalugu. Camp Davidi läbirääkimiste ajal 2000. aastal šokeeris Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) juht Yassir Arafat president Bill Clintonit ja Iisraeli peaministrit Ehud Barakki, väites, et Jeruusalemmas ei ole kunagi olnud juudi templit. See on vale, mida Palestiina juhid sageli kordavad. Teiselt poolt on palju Iisraeli rahvuslasi, kes väidavad, et Palestiina rahvus on väljamõeldis.
Sellepärast ma kirjutasingi algselt Püha Linna/Püha Maa ajaloo, mis hõlmaks kõiki rahvaid, religioone ja impeeriume alates ajaloo koidikust kuni 20. sajandini, kus minu jutustus kulmineerus Iisraeli loomisega 1948. aastal ja 1967. aasta sõjaga. Selle konflikti kohta on palju ajalooraamatuid, millest enamik on tugevalt kallutatud, mõned on Iisraeli-meelsed, enamik Palestiina-meelsed. Loodan, et minu oma oli mõlema rahva tasakaalustatud kroonika, mis ülistab ja austab nende lugusid, kuigi selle skorpionide turniiri ajalugu jääb jätkuvalt tohutuks väljakutseks.
Kui raamat 2011. aastal ilmus, siis tundus veel, et läbirääkimised võivad uuesti alata. Selle asemel elati Iisraelis peaminister Benjamin Netanyahu juhtimisel kümme aastat õnnelikku elu, eeldades, et mingit rahuprotsessi ei ole vaja. Samal ajal olid palestiinlased jagunenud kaheks vaenulikuks rühmituseks: Palestiina omavalitsuseks Läänekaldal ja Hamasiks, mis näis rahulduvat sellega, et Gazat oma islamistliku türanniaga terroriseerida, mida võimaldas Katari ja Iraani raha, rikkalik lääne abi – ja Iisraeli enesega rahulolu.
Kui raamat 2011. aastal ilmus, siis tundus veel, et läbirääkimised võivad uuesti alata. Selle asemel elati Iisraelis peaminister Benjamin Netanyahu juhtimisel kümme aastat õnnelikku elu, eeldades, et mingit rahuprotsessi ei ole vaja.
7. oktoobri Hamasi saatanlik tapatalgu oli araabia kultuuri ja ajaloo haritud ja tolerantse peavoolu jaoks sedavõrd võõras, et see meenutas mulle mitte Ottomani sajandite või Briti võimu ajal toimunud araabia sporaadilist juutidevastast vägivalda, vaid fanaatilist usuviha ja meeletut kurjust, mis iseloomustas ristisõdijate korraldatud juutide ning moslemite tapmist Jeruusalemmas 15. juulil 1099.
See ei ole juhus: Hamasis ei ole midagi, mis oleks tõeliselt araabia ajaloos juurdunud. Selle islamism on uus ideoloogia, mis pärineb 1928. aastal Egiptuses asutatud vennaskonnalt, ning selle elimineeriv rassism on saanud alguse 20. sajandi Euroopa rassismist ja fašismist.
Kuid alates 7. oktoobrist on ajaloost saanud internetis vihkamise ja võhiklikkuse sädemesüütaja. Ühismeedial on oma võlu, kuid see on samal ajal ka valede ja vaenu prügimägi, valeõpetuste, eelarvamuste ja vandenõuteooriate reliikvialaegas. Sageli pole ajalugu mitte lihtsalt vale, vaid jultunud laim – ja kui valed ära parandatakse ja tegelik ajalugu maksma pannakse, siis on viimane lause, mida õpilaste loosungitel näha võib, hämmastav oma ülbuses ja võhiklikkuses: «Ma ei viitsi seda kõike lugeda!»
/nginx/o/2024/10/03/16394317t1h13f7.jpg)
Sel hetkel otsustasin oma raamatut uuendada ja täiendada, et näidata, kuidas Püha Maa juudi ja araabia ajalood on iidsed ja teineteisega läbi põimunud. Mõlemad olid põlisrahvad, mõlemad valitsesid oma kuningriiki, mõlemad vallutasid ja koloniseerisid ka teisi. Mõlemaid rahvaid alistasid ja koloniseerisid egiptlased, assüürlased, babüloonlased, pärslased, kreeklased ja roomlased ning pärast Araabia impeeriumi hääbumist kristlikud ristisõdijad, islami mamelukid ja osmanid.
Pärast seda, kui roomlased purustasid 135. aastal pKr viimase Juudamaa valitseja Simon bar Kochba, elasid Pühal Maal alati juudid, kuid kuni 1948. aastani ei olnud neil riiki; Palestiina araablased on seal alati elanud teiste impeeriumide alamatena, välja arvatud šeik Zahir al-Umari lühikese valitsemise ajal 18. sajandil.
Iisraeli-Hezbollah’-Iraani konflikti süvenemine
/nginx/o/2024/10/03/16394315t1hf8ee.jpg)
8. oktoobril 2023 tungis Iisrael Gaza sektoris Palestiina territooriumile. Invasioon oli kättemaks Hamasi terrorirünnaku eest Iisraelile päev varem, mil Hamas tappis Iisraeli valitsuse andmetel umbes 1200 inimest ja veel umbes 250 inimest võeti pantvangi.
Seejärel alustas Hezbollah Gaza sissetungi vastu seistes uusi rünnakuid Iisraelile.
Hamasi juhitava Gaza tervishoiuministeeriumi andmetel on piirkonnas Iisraeli rünnakutes hukkunud vähemalt 42 000 inimest. Hezbollah on teatanud, et jätkab rünnakuid Iisraeli vastu seni, kuni Iisraeli kaitsejõud Gazast lahkuvad.
Hezbollah kontrollib suurt osa Liibanoni šiiitide enamusega piirkondadest, sealhulgas osa pealinnast Beirutist. Iraani teatakse juba pikka aega rühmituse toetajana, väljaõppe ja relvade pakkujana.
/nginx/o/2024/10/03/16394314t1h79da.jpg)
Iisraeli sõjaväe teatel on selle erioperatsioonide meeskonnad Lõuna-Liibanonis tegutsenud alates novembrist.
Vaherahuläbirääkimised Iisraeli käimasoleva sõja lõpetamiseks Gazas ja Iisraeli pantvangide tagastamiseks on vaatamata Ameerika Ühendriikide korduvate katsetele takerdunud.
Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu keeldunud relvarahu ettepanekust, mis puudutab tema tegevust Liibanonis.
Konflikt teravnes koos Hezbollah’ sideseadmete plahvatusega. 17. septembril 2024 sai Liibanonis ja Süürias kauglõhkamise teel tekitatud plahvatuses vigastada tuhandeid inimesi ja kümned hukkusid. Väidetavalt oli tegu Iisraeli salaoperatsiooniga.
Iisraeli sõjavägi on viimastel nädalatel suurendanud oma õhulööke Liibanonis, sealhulgas andis löögi tuhandetele ilmsetele Hezbollah’ga seotud sihtmärkidele Lõuna-Liibanonis ning tappis rohkem kui 1030 inimest ja vigastas veel tuhandeid. Iisraeli ametnike hinnangul on tapetud umbes 30 Hezbollah’ tippjuhti.
/nginx/o/2024/10/03/16394313t1hb1f0.jpg)
26. septembril ütles Iraani välisminister Abbas Araghchi New Yorgis ÜRO Peaassamblee ajal, et tema riik ei jää täiemahulise sõja korral Liibanonis ükskõikseks, kutsudes ÜRO Julgeolekunõukogu tegutsema, et jõustada viivitamatult relvarahu.
30. septembril teatas Iisraeli sõjavägi, et on alustanud maapealset sissetungi Liibanoni, kirjeldades operatsioone kui «piiratud, lokaliseeritud ja sihipäraseid maapealseid reide, mis põhinevad täpsetel luureandmetel, Hezbollah’ terroriobjektide ja Lõuna-Liibanoni infrastruktuuri vastu».
1. oktoobril saatis Iraan Iisraeli suunas teele rakette. Iraani islami revolutsioonilise kaardiväe korpuse teatel oli see kättemaks Iisraeli sooritatud mõrvade eest.
President Joe Biden teatas 1. oktoobril, et Ameerika Ühendriigid on valmis aitama Iisraelil kaitsta end Iraani raketirünnaku eest.
ABC News/PM
Kaks rahvast, kaks riiki
Üks kaasaegse konflikti tragöödiaid on kahe rahvusluse sünge kahetisus, mis on lõksus surmaheitluses, mida ühelt poolt õigustavad Iisraeli-vastaste elimineerimist pooldavate terroristide ja lääne aktivistide ning teiselt poolt Palestiina-vastaste Iisraeli religioossete rahvuslaste lihtsustatud raevupursked. Kumbki neist ei peegelda piirkonna ajalugu.
Tänapäeva Jeruusalemm on nii Palestiina kui ka Iisraeli rahvusliku identiteedi süda, kuid Püha Maa ajalugu on mitmetesse rahvustesse ja sektidesse kuuluvate põlisrahvaste, nii araablaste kui ka juutide kroonika, kes põlvnevad iidse Levandi kaananlastest ning ka väljastpoolt tulijatest, asunikest, kolonistidest ja palveränduritest, kelle seas on araablasi, juute, türklasi, armeenlasi ja kreeklasi.
See peegeldab selle maa geostrateegilist asukohta Euroopa, Aasia ja Aafrika vahelise sillana; rannikuäärset teed, mida mööda on marssinud nii paljud armeed, Vahemere idaosa sõlmpunkti, paljude rahvaste ja nende sammaskäikude, kindluste ja turuplatside kohtumispaika.
Väljaspool Iisraeli elab 5,3 miljonit palestiinlast: kolm miljonit Ida-Jeruusalemmas ja Jordani jõe läänekaldal, 2,3 miljonit Gazas. Iisraellasi on üheksa miljonit: kaks miljonit araablasest Iisraeli kodanikku ja seitse miljonit juuti. Mõlemad rahvad on alates 1948. aastast jõudsalt kasvanud. Üks on kindel: Iisrael ei peaks ega saakski lõpmatuseni viit miljonit palestiinlast valitseda, ilma et tema oma riik ja ühiskond ohtlikult alla käiks, nagu me seda praegu näeme.
Ühe riigi «lahendus» näib nüüd võimatu ilma verise tüli või isegi tapatalguteta. Visioon kahest rahvusest, kahest vabariigist jääb kõigi oma puudustega endiselt usutavaks, kuigi uskumatult keeruliseks.
Vastupidiselt tavatarkusele saavad need kaks kogukonda koos elada. Iisraeli juudid ja paljud Iisraeli araablased elavad koos; paljud Iisraeli araablased, uhked Iisraeli kodanikud, tormasid 7. oktoobril kangelaslikult oma juudi kaaskodanikele appi ja ohverdasid oma elu.
Sellest said aru ka varasemad juhid: Chaim Weizmann ja David Ben-Gurion pidasid mõlemad läbirääkimisi Süüria ja Jordaania araablastest juhtidega, Hašimiidi vendade Faisali ja Abdullah’ga, kahe kuningaga, kes kaalusid aastatel 1918–1949 mitmeid võimalusi juudi kogukondade kaasamiseks piirkondlikesse Araabia föderatsioonidesse, uskudes, et juudid ja araablased võiksid koos õnnelikult elada. Palestiina rahvuslased nägid 1920. ja 1930. aastatel samuti piirkondlikke lahendusi, pakkudes välja, et Palestiina oleks osa Süüria, Egiptuse või Jordaania kuningriigist.
Ühe riigi «lahendus» näib nüüd võimatu ilma verise tüli või isegi tapatalguteta. Visioon kahest rahvusest, kahest vabariigist jääb kõigi oma puudustega endiselt usutavaks, kuigi uskumatult keeruliseks.
Kaks rahvast, kaks vabariiki. Sõnadel on tähtsus. Ma eelistan seda uut ja lihtsat sõnastust kulunud «kahe riigi lahenduse» loosungile, mida on määrinud ebaõnnestunud rahuprotsessid, sel lihtsal põhjusel, et sõna «lahendus» eeldab lõplikkust, mis minu arvates on nüüd ebareaalne.
Siinkohal on kohustuslik teatud otsekohesus. 7. oktoober võib küll olla toonud palestiinlaste häda taas ülemaailmse tähelepanu keskmesse, kuid selle juubeldav sadism, vägistamine, tapmine ja verejanu, pantvangide võtmine, selle puhas kurjus on tõenäoliselt Iisraeli jaoks kella mitme aastakümne võrra tagasi keeranud.
Kinnismõtetest vabaks
Iisraeli-Hamasi metsik sõda Gazas koos talumatute tsiviilohvritega võib paljude palestiinlaste jaoks olla diskrediteerinud rahumeelse kooseksisteerimise Iisraeliga. Ometi teist väljapääsu ei ole, välja arvatud lõputu tapmine ja kannatused.
Mitte kõik ei nõustu selle kompromissiga. Mõned palestiinlased loodavad Iisraeli hävingut ja juutide väljasaatmist või isegi tapmist, sest Püha Maa on Jumala antud araablaste islami territoorium. See on Hamasi ja selle paljude toetajate seisukoht.
Alati on olnud iisraellasi, kes usuvad palestiinlaste allutamisse ja väljasaatmisse, sest iga toll on Jumala antud juutide tõotatud maa. Sellised Iisraeli äärmuslased häbistavad praegust katastroofilist valitsust ja ohustavad Iisraeli olemasolu peaaegu sama rängalt kui välisvaenlased. Mõlema rahva seas on ka teisi, korralikke inimesi, kes usuvad, et kaks vabariiki ei ole julgeoleku või usalduse seisukohast kunagi teostatavad.
/nginx/o/2024/10/03/16394318t1h7957.jpg)
Kuid need vaated on aastakümnete jooksul tugevnenud ja nõrgenenud ning jätkavad muutumist ka edaspidi, sõltuvalt olukorrast. Hädavajalik kompromisslahendus, nägemus kahest rahvusest, kahest vabariigist, ei pruugi kunagi kõigile meeldida, kuid see peaks ja suudaks enda poole võita piisavalt inimesi mõlema rahva seas, et toimida. See ei ole «lahendus», mis lõpetaks konflikti täielikult. See on pragmaatiline kompromisskokkulepe.
Ajalugu ja geograafia annavad teatud perspektiivi. Vaadates tagasi kõigest ühe sajandi alates Osmanite impeeriumi langemisest, on Iisraeli-Palestiina konflikt ühtaegu nii erandlik kui ka piirkonnale täiesti tüüpiline. Paljud 1930. ja 1948. aasta vahel loodud rahvusriigid on ebastabiilsed kuni lagunemiseni välja: Süüria, Jeemen, Liibüa ja Sudaan on uppunud kodusõdadesse ja etnilistesse tülidesse, mis on türannia needus. Liibanon, mis on hoiatus ühe riigi lahenduse eest, elas üle kodusõja krambid, kuid ainult selleks, et Hezbollah’ kontrolli alla langeda.
Piirkonna tragöödiaid süvendab võõraste kohmakas sekkumine, mida ajendab rahvusvaheline kinnismõte Jeruusalemmast ja Pühast Maast ja nendest inspireeritud üleolev õiglustunne.
Rohkem kui veerand araabia maailma 400 miljonist inimesest elab riikides, kus võimutsevad poolriiklikud relvastatud rühmitused. Kõige edukamad riigid on rikkad absolutistlikud monarhiad, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid, ning vigane demokraatia, Iisrael.
Piirkonna tragöödiaid süvendab võõraste kohmakas sekkumine, mida ajendab rahvusvaheline kinnismõte Jeruusalemmast ja Pühast Maast ja nendest inspireeritud üleolev õiglustunne.
Alates Rooma sõjakäikudest, mis juudid laiali pillutas, on Pühal Maal olnud tähtsus, mis ulatub palju kaugemale selle geograafilisest asukohast ja mis on tingitud erakordsest sündmuste kontsentratsioonist: Constantinus Suure kristlusse pöördumine, piibli universaalsus, mis ulatus üle kogu Euroopa (ja hiljem Ameerikasse), araabia maailma ristiusustamine, Jeruusalemma müstiline tähendus juudi, kristluse ja seejärel islami ilmutustes, araabia ja islami impeeriumide vallutused, ristisõjad ja Saladini tagasivallutus.
19. sajandi kristlik keskendumine Pühale Maale, Balfouri deklaratsioon, Rahvasteliidu mandaat ja ÜRO jagamisotsus kinnitasid seda ainulaadset pühalik-kultuurilist staatust isegi ilmalike institutsioonide ja rahvusvahelise õiguse ajastul. Jeruusalemma ja Püha Maa keskne koht laiemas lääne kultuuris, millele lisandub Aqsa ja al-Qudsi keskne koht islami ja Palestiina kultuuris, toimib kui ülivõimas kordistaja, mis võimendab ja moonutab mõlemat kultuuri eksponentsiaalselt.
On irooniline, et lääne kinnismõte põhineb tuttavlikkuse või isegi moraalse omandiõiguse tundel, mis pärineb nii Euroopa ristisõdadest kui ka imperialismist ja orientalismist, mis on sügavalt ja sageli alateadlikult lääne hinge maetud.
Äärmuslaste unistused
Püha Maa toimib nagu kummaline karnevalipeegel, milles paistavad meie endi mineviku ja oleviku versioonid ning mis pakub ülestõusmispühade näitemängu sarnast aseainet kohalikele võitlustele kaugetes paikades. See on nagu moonutav lääts, läbi mille näeme teisi dramaatilisemalt, jõhkramalt ja õiglasemalt, ning mis annab meile imelisel kombel kohese üleolekutunde, ilma meid endid ohtu seadmata: Jeruusalemma efekt.
Selle klassikaline näide on Hamasi, mõrvarliku religioosse sekti romantiseerimine – viga, mida teevad harva inimesed, kes on Lähis-Idas sündinud ja kasvanud. Hamas põlgab kõiki liberaalse demokraatia alustalasid ja seda juhib Yahia Sinwar, kes sai tuntuks sellega, et piinas oma kätega mehi surnuks, sest nad olid homoseksuaalid.
/nginx/o/2024/10/03/16394316t1h4fc2.jpg)
Ka see fetiš põhineb juudi rahva ajalool, kellest pooled elavad praegu Iisraelis, ning peegeldab nende erakordset kohta ja rolli lääne ajaloos – nüüd väljendub see antisemitismi uutes vormides, mis on ümber kujundatud ametliku «rassismivastase» aja jaoks, mis pöörab juudi lähiajaloo pea peale ja kasutab seda ära juutide – ja iisraellaste turvalisuse vastu.
Ajal, mil akadeemilised asutused on pühendunud lääneriikide ajaloolise moraali kriitikale, on Euroopa impeeriumide roll selles ajaloos veelgi kasvatanud voli kohut mõista. Seda moraalihüsteeria vulkaani ei süüta mitte ainult moes olevad ideoloogiad, kultuurisõjad, ajalooline kirjaoskamatus ja iidne fanatism, vaid ka ühismeedia hullutav algoritmide keeris. Kõik see toodab uut vihkamist, et toita konflikti, milles ei ole puudust vanast vihkamisest.
Hamas põlgab kõiki liberaalse demokraatia alustalasid ja seda juhib Yahia Sinwar, kes sai tuntuks sellega, et piinas oma kätega mehi surnuks, sest nad olid homoseksuaalid.
Rahu saavutamiseks läheb vaja nii psühholoogiat kui ka võimu. «Psühholoogiline barjäär on 70 protsenti probleemist,» ütles Egiptuse president Sadat, kui ta vapralt Jeruusalemma lendas, «sisulised küsimused on ainult 30 protsenti.» Kuid mitte ainult üks pool ei pea oma maailmavaadet ümber hindama.
Palestiina äärmuslaste ammune unistus Iisraeli hävitamisest ja tung iisraellasi mõrvata, sõltuvusse langemine tapmise ja märtrikultusest ning maksimalistlikust ja kõike muud välistavast puhta «araabia Palestiina» nõudmisest kindlustab neile ainult tapatalgud, lõputu vaesuse ja moraalse allakäigu.
Iisraeli äärmuslaste tung mitte lubada palestiinlastele õigusi, julgeolekut, austust ja omariiklust, sõltuvusse langemine messianistlikust kiliasmi-, juudi ülemvõimu ja maksimalistliku laienemise kultusest, tähendab tapatalguid, rahvusvahelist isolatsiooni, moraalset laostumist ja järsku kallakut juudi vabariigi allakäigu poole.
Juudi äärmuslasi, kes rüvetavad Netanyahu häbiväärset valitsust ning püüavad süüdata Jeruusalemma ja Läänekalda, ei tohiks enam kunagi Iisraeli valitsuse lähedale lasta. Mõlemad pooled peavad muutuma; mõlemad peavad tõrjuma oma ridades olevaid äärmuslasi. Ja mitte ainult nende ridades.
Tunnustamisest rahuni
Iisraeli kuldsed võimalused ja kõige süngemad ohud – leppimine Saudi Araabiaga ja Iraani nuhtlus – on seotud Palestiina küsimusega, kuid ulatuvad ka sügavale laiematesse geopoliitilistesse konfliktidesse.
See on ühtaegu kohalik etniline konflikt ja võitlustanner suuremal turniiril Ameerika ja avatud ühiskondade ning nende sunniitlike Araabia liitlaste – Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide ja Egiptuse – ning Iraani ja temast kõrgemal seisva liitlase Venemaa ning nende poolriiklike vasallide – al-Assadi Süüria, Hezbollah’, huthide ja Hamasi – vahel, kes kõik on nende väärtuste vaenlased, mida me liberaalsetes demokraatiates kalliks peame.
/nginx/o/2024/10/03/16394319t1h16d2.jpg)
Praegu vehivad Palestiina asja loosungitega aktivistid, kellel on võimalik kasutada demokraatia vabaduste eeliseid, kuid ometi kuuluvad nad demokraatia sallimatute, autoritaarsete vaenlaste leeri. Palestiina vabariik saab sündida alles siis, kui Palestiina liikumine lahutab ennast nendest eliminatsionistidest.
Riigid võivad rahu sõlmida mineviku vaenlastega, kes lepivad nende olemasoluga, kuid ei ole mõtet sõlmida rahu nendega, kes soovivad sind tappa, nüüd ja homme. Kuid praeguse verevalamise põrgumaastikust, vihast ja leinast, tsiviilisikute tapmisest, punasest sõjaudust ja laiema piirkondliku konflikti ohust, sellest mõlema rahva jaoks õudusunenäo pimedusest, peab tulema koidik.
Kõige julmemad tragöödiad võivad mõnikord väljakujunenud seisukohti raputada ja viia uute visioonide ja julgete tegudeni – nagu juhtus Sadati ja Beginiga pärast 1973. aastat ning Rabini ja Arafatiga 1993. aastal pärast intifadat.
Millal iganes lahingud vaibuvad, on oluline, et Iisrael ja palestiinlased läbirääkimisi jätkaksid. «Sellepärast,» märkis Iisareli kunagine peaminister Barak, viidates avalikkuse usalduse täielikule puudumisele Netanyahu ja tema «messianistlike hullude» vastu, «vajame me mõistlikku ja võimekat valitsust» – ning uut mõtteviisi.
Konflikte nimetatakse sageli «igavesteks sõdadeks», kuid ükski neist ei ole igavene. Kõik nad lõpevad kas võidu, kaotuse, kompromissi või kurnatusega.
Ajaloos on vähe riike, kes on teinud järeleandmisi puhtalt inimesearmastusest. Läbirääkimisi peetakse huvide üle. 7. oktoober ja selle laiemad tagajärjed paljastasid Iisraeli positsiooni haavatavuse. Lühiajalised lahendused võivad olla sõjalised, kuid pikaajalised lahendused on poliitilised.
Samuti tõestas 7. oktoober, et Hamas, Palestiina Islamidžihaad ja teised terroristid võivad Iisraeli karistada sõjaliste kallaletungide ja linnalahingutega Gazas ning muuta Jordani läänekalda valitsematuks, kuid kumbki ei ohusta Iisraeli olemasolu ja on saavutatav ainult talumatu hinnaga, mida makstakse palestiinlaste eludes.
On mitmeid saudide ja ameeriklaste poolt julgustatud rahuplaane, mis toovad igale osalisele tohutut ja reaalset kasu. Seetõttu – ükskõik kui raske see ka ei oleks, ükskõik kui põhjalikult ka ei oleks Iisraeli ja Palestiina maksimalistid oma positsioonidesse kaevunud – võimalus on olemas, piinarikas ja sassi aetud. Kummalgi pool marodööritsevad ghūli’d (saatanlikud vaimud araabia mütoloogias – toim), mõrtsukad ja püromaanid. Vaprad, mõõdukad ja kangelaslikud on need, kes selle tee peavad leidma.
Konflikte nimetatakse sageli «igavesteks sõdadeks», kuid ükski neist ei ole igavene. Kõik nad lõpevad kas võidu, kaotuse, kompromissi või kurnatusega.
Selleks, et kaks rahvast saaksid üksteise kõrval elada ilma vägivallata, ei ole vaja armastust ja see ei ole praegusel juhul ka tõenäoline; nagu ei ole paljude jaoks ka andestus või sõprus – kuigi paljud iisraellased ja palestiinlased juba loovad sõprussuhteid. Mitte midagi sellist pole vaja, piisab ainult tunnustamisest, leppimisest ja rahust.
See on võimalik. See on hädavajalik. Ja see on vältimatu. Ühel päeval.
Simon Sebag Montefiore täiendatud ja uuendatud raamat «Jeruusalemm: Lähis-Ida ajalugu» on nüüd ilmunud.
@simonsebagmontefiore
Tõlkinud Ago Raudsepp