/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Eesti pered unistavad tervetest väikestest lastest. Paljude jaoks tähendab unistuse täitumine pikki aastaid kestvat ootust, meditsiinilisi protseduure ja südamevalu. Kui ikka ei õnnestu päris-päris oma last saada, lähevad sajad naised-mehed lastekaitseametniku juurde: kas teil on üks pisike ja sinisilmne beebi meie jaoks kusagil olemas? Sisuliselt jumala staatuses ametnik kuulab ja annab hinnangu, kas lapsevanemaiks ihkajad on piisavalt head ja õiged võõrast last endale saama.
Eestis vajab igal aastal uusi vanemaid vaid mõnikümmend alla kolmeaastast lapsukest. Igaühe kohta neist on ootel kümme võimalikku peret. Eesti inimesed reisivad ja teavad, et Rootsis tuuakse igal aastal teistest riikidest sadu väikseid lapsi. Tänapäeva Bullerbytes elab seetõttu juba tuhandeid üldse mitte heledapäiseid ja sinisilmseid jõnglasi. Mis teha, kui just Aasias ja Aafrikas väikseid ja terveid titasid nii palju sünnib, et neid üle kipub jääma ja jagub ka kaugetele põhjamaadele.
Kuigi Eesti ei tundu paljudele piisavalt mõnus koht elamiseks, annab heaoluriigi saabumisest märku mõte hakata ka Eestisse teistest riikidest lapsi lapsendama. Aga kas oleme juba nii salliv heaoluriik, et suudame armsad tõmmud beebid enda omaks tunnistada?
Või pigem korraldaks nii, et üritaks lõpuks lastekodudes ilma perekonna läheduseta kasvavad lapsed ja oma lapsest unistavad, aga lasteta pered omavahel kokku viia?! Ehk polegi nii hirmus, kui mürsiku- või teismeeas lapsega tulevad seljakotis kaasa ka tema minevik ja hoolimatud-saamatud vanemad.