Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik

Mõne nädala eest istusin Kalevi spordihallis, kus toimus Tallinna linna korraldatud üritus õpetajate streigi toetuseks. Teiste seas esines seal ka riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin, kutsudes kuulajaid muu hulgas ühinema nagu Rahvarinde ajal. Kelle poolt või mille vastu ühinema, polegi praegu tähtis, aga huvitav on see, kuidas ta viitas Rahvarindele kui positiivsele näitele.




Mina ise olin kas samal päeval või päev varem aga tükk aega ringi surfanud sellises venekeelses infoportaalis nagu baltija.eu. Stalnuhhin on ka seal portaalis aktiivne tegelane, aga kaaslasteks pole mitte rahvarindelased, vaid hoopiski sellised tüübid nagu Vladimir Lebedev ja (nüüdseks küll juba kadunuke) Juri Mišin ehk need, kes 20 aastat tagasi võitlesid tulihingeliselt Rahvarinde ja Eesti omariikluse vastu. Nagu kahe näoga Janus, ühele publikule räägin üht-, teisele publikule teistmoodi.  

Stalnuhhin on ainult üks väike näide, mis üksinda võttes polegi nii oluline. Huvitav on aga see, et kui kirjutasin artiklit Pervõi Baltiskij Kanali, sellega seotud tegelaste ja teiste venekeelsete meediakanalite ning Keskerakonna seostest («Keskerakond ja PBK, kes on nukk ja kes nukujuht?», 12.04) ja sellega seoses vaatasin kümneid Eestis tehtavaid venekeelseid saateid, lugesin siinseid venekeelseid lehti ja internetiportaale, siis leidsin, et selline käitumine on täiesti tüüpiline.

Eesti vene poliitikud, aga ka mittepoliitikutest kommentaatorid, kes vahel esinevad vene auditooriumile (vene meediale) ja vahel eesti auditooriumile (eesti meediale), on omandanud just selle eespool viidatud kahenäolisuse.

Asi pole pelgalt teemade valikus – et vene gümnaasiumide tulevik läheb venekeelsele publikule rohkem korda ja on seetõttu ka venekeelses meedias rohkem esindatud, on loomulik –, vähemalt sama palju paistab silma see, kuidas räägitakse, milliseid seoseid luuakse ja milliseid sõnu kasutatakse.

Halvustava alatooniga fraasid «niinimetatud Eesti riik» või «niinimetatud Eesti ajalugu» ei oleks mõeldavad, kui vene arvamusliidrid esineksid eestikeelses meedias, aga näiteks PBK saates, muuseas Tallinna linnavalitsuse poolt kinni makstud «Russkij voprosis», on see täiesti koššer sõnakasutus.

Samamoodi on täiesti tavalised ka eestlaste nimetamine, vahel vihjamisi, vahel kaudsemalt, kultuurituks (ning sealsamas kirjeldamine, kui kultuurne on Venemaa), pidev Nõukogude-nostalgia, üsna varjamatu vaenulikkus Eesti (just nimelt Eesti ja Eesti riikluse, mitte ainult Ansipi valitsuse) suhtes.