LAURI VAHTRE ⟩ Et koos püsida, peame oma häda ära tundma

Ajaloolane Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

• «Vaenlase konstrueerimine» on maailma kõige loomulikum asi.
• Nagu hädaohu eest põgenev varblaseparv, peavadki inimesed ka aeg-ajalt erinevat teed minema.
• Ühise mure äratundmine aitaks meil koos püsida ka edasi liikudes.

On ammu teada tõsiasi, et kui häda ei tapa, siis ta ühendab. Häda sunnib inimesi koostööle, sunnib keskenduma kõige olulisemale ja jätma kõrvalisi asju kõrvale, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Sotsiaalteadlased lisavad üleoleva muige saatel siia heietuse ühise vaenlase «konstrueerimisest», mille abil mingid salapärased populistid võimu ahnitsevad. Selle hundijutu võtavad tänulikult üle häda põhjustajad, et oma oponente lollidena näidata. «Meie pole midagi paha teinud, lihtsalt teie maalite meid deemoniteks,» teatavad nad vihaleaetud rahvale. «Te olete kurjad, äpardunud, kättemaksuhimulised, teid vaevab frustratsioon. Probleem on teis, mitte meis.»

Sama juttu armastavad korrutada mõned poliitiliselt angažeeritud hädafilosoofid ja/või politoloogid. Näiteks: «Rahvusfundamentalistid konstrueerisid Savisaare, et siis teda üheskoos vihata ja tema vastu sõdida.» Või midagi värskemat: «Konservatiividel on vaja feministe kujutada saatana käsilastena, et saaks jälle hakata naisi pliidi külge aheldama.»

Vaenlasi maalitakse tõepoolest mõnikord – või lausa sageli – mustemaks, kui nad on. Kui juba vaenlane, siis tingimata selline, kes sööb väikseid lapsi.

Veel pole jõutud väiteni, et kogu nõukogude võim oli üks suur konstrukutsioon, mille mõtlesid ajaviiteks välja öövahid ja katlakütjad, et ise kirkamalt särada. Kuid küllap varsti ilmub lavale ka ajaloolane, kes asju just nii näebki, eeldusi selleks luuakse juba ammu usinalt. Et eesti rahvas ise, samuti Vabadussõda ja muistne vabadusvõitlus on üksnes konstruktsioonid, seda teame juba ammu.

Kõiges selles on tõtt täpselt niipalju, et vale koos püsiks. Vaenlasi maalitakse tõepoolest mõnikord – või lausa sageli – mustemaks, kui nad on. Kui juba vaenlane, siis tingimata selline, kes sööb väikseid lapsi. Ent laias laastus on probleemi ja siis selle põhjustaja ühine teadvustamine (mida sihiliku eksitavusega vaenlase konstrueerimiseks nimetatakse) maailma kõige loomulikum asi. See kuulub inimese olemusse sama kindlalt kui igasugune muu koostöö, sest inimene ei saa teistmoodi inimene ollagi, kui ainult koostöös teiste inimestega.

Kuidas jääda kokku, kuid minna ikkagi edasi?

Kujutlege ette inimhulka, kes on suletud kõrge müüriga piiratud alale. Sellel alal käib ringi möirgaja lõukoer ja murrab aeg-ajalt mõne maha. Või on seal mingi muu surmahäda, näiteks pole tilkagi juua ega ivakestki süüa. Nüüd õnnestub kõige tarmukamatel müüri sisse auk murda. Mis juhtub? Kõik trügivad augu poole, kõik on hetkega avause juures troppis. Ühtsustunne on laes. See on 1988. aasta – laulva revolutsiooni tipp, joovastava üksmeele päevad.

Ja trügitaksegi august läbi. Mis edasi saab? Kas inimesed jätkavad samas vaimus, käest kinni hoides ja ühte sammu astudes? Muidugi mitte. Nad lendavad vähemalt vaimses mõttes laiali nagu varblaseparv. Ja see on umbes 1989. aasta, kui algas kodanike komiteede liikumine. Või ka 1992. aasta, kui valiti VII riigikogu, esimene sõjajärgne. Parteisid ja programme tekib nagu seeni sügisel.

See on olukord, kus taevani tõuseb halin: kus on kaks eestlast, seal on kolm arvamust; kuhu jäi meie üksmeel?! jne. Hädafilosoofid muidugi kiidavad takka – olete jah luuserid, rahvas või asi. Nad ei piuksatagi, et ka see on maailma kõige loomulikum asi. Hädaohu eest ja seest põgenev varblaseparv lendab instinktiivselt laiali ning sama teevad ka inimesed. Vähemalt esimesel hetkel.

Siin peitub inimloomuse üks kõige kriitilisem punkt, inimese üks kõige tundlikumaid ja hapramaid sõlmi. Nimelt ühest küljest on tal vaja säilitada parv – muide, ka laiali lennanud varblased ei lakka olemast parv, nad kogunevad kuskil jälle kokku – ,samas aga minna edasi maastikul, kus edasiminekuks on palju erinevaid võimalusi. Ühed ütlevad, et vasakule, teised, et paremale ja kolmandad loomulikult, et otse.

Hädafilosoofid muidugi kiidavad takka – olete jah luuserid, rahvas või asi. Nad ei piuksatagi, et ka see on maailma kõige loomulikum asi. Hädaohu eest ja seest põgenev varblaseparv lendab instinktiivselt laiali ning sama teevad ka inimesed.

Mitme arvamuse puhul on hea see, et üks neist on tõenäoliselt õige, st parim. Halb jällegi see, et neid on mitu. Ühe arvamuse puhul vastupidi – valida ega vaielda pole vaja, ainult et on see arvamus, edasiminekutee ikka õige? Kuidas jääda kokku, kuid minna ikkagi edasi?

See hamletlik küsimus on nii pööraselt oluline, et eestikeelne «teadma» tulebki vist sõnast «tee». See hamletlik küsimus saadab iga inimkooslust sünnist surmani ja inimest kui sellist senikaua, kuni inimene olemas on. Järelikult saadab see ka meie kallist eesti rahvast, kuni teda on.

Oleks vaja ühist vaenlast

Kui vaadata ümberringi, ei näe me mitte teed ega teadmist, vaid kaost. Maailmakord esialgu küll püsib, ehkki praksudes-priksudes (ja üldse), aga meie meeltes ja mõtetes valitseb täielik segadus – nii siin Eestis, terves läänemaailmas kui lõpuks kogu maailmas.

Jätame maailma kõrvale ja vaatame iseennast – maailma päästmise heaks ei saa me nagunii teha enamat, kui päästa iseennast (asi, millest võitlevad ökoloogid ja sarisallijad aru ei taha saada). Mis me näeme? Näeme täiesti pea kaotanud valitsust, mis teatab näiteks, et Eesti probleem on see, et meil on väga kõrged pere- ja lastetoetused ning pressib välja makse olukorras, kus oleks vaja turgutada inimeste pealehakkamist, mitte neid kiusata.

Näeme mõtlejaid-muretsejaid-tühipasundajaid teoretiseerimas merevahu profileerimise keskkondlike mõjude üle; ettevõtjaid, keda kotitakse, nagu oleks vana Marx ise Stenbocki majja asunud, ja kes vastutasuks ootavad tuhandete internetispetsialistide ning tippkirurgide sissevedamist Somaaliast. Näeme rahvast, kellest suur hulk kuulab täiesti tõsimeeli heietusi «õiglustundest», mida kõrged peretoetused riivavat ja on alateadlikult täiesti nõus, et ükskord kirjutatakse ajalooraamatusse lause: «Lõpliku hoobi andis eesti rahvale tema väiklus ja kadedus, mis ei lubanud rakendada abinõusid, mis võib-olla võinuks peatada saatusliku väljasuremiskursi.» Või «21. sajandi keskpaigas pagesid eestlased oma kodumaalt nagu merehädalised uppuvalt laevalt. Rahvas säilis veel mõnda aega teatava võrgustikuna, kuid toimiv ja ennast taastootev ühiskond ja vastav kultuuriväli olid jäädavalt hävinud.»

Näeme rahvast /.../ kes on alateadlikult täiesti nõus, et ükskord kirjutatakse ajalooraamatusse lause: «Lõpliku hoobi andis eesti rahvale tema väiklus ja kadedus, mis ei lubanud rakendada abinõusid, mis võib-olla võinuks peatada saatusliku väljasuremiskursi.»

Ja näemegi teist osa rahvast, kelle arvates on kõige targem ja ülevam Eestist jalga lasta (et siis paarikümne aasta pärast tagasi tulla ja nõuda, et piim ja puder oleksid laual). Näeme sedagi osa rahvast, kes armastab, abiellub, saab lapsi, teeb tööd ja tahab minna edasi loomulikul ning inimlikul kombel, enesekesksete elukunstnike tänitamisest hoolimata, kuid justkui ei lasta. Mässama siiski ei kipu keegi, pigem valitseb mingi minnalaskmismeeleolu. Kui «mitmekesisuse» edendamise peale kulutatakse miljoneid, võtavad selle vastu sõna üksikud madala valulävega inimesed, enamik aga lihtsalt sülitab ja püüab edasi elada.

Sellises olukorras parveks jääda on pehmelt öeldes raske. Kõlab paradoksaalselt, kuid...oleks justkui vaja ühist vaenlast. Sellist, kelle eest ei saa laiali pageda, vaid peab vastupidi, koonduma.

Öeldu kõlab muidugi ebameeldivalt, ent kui asendada «vaenlane» sõnaga «mure», muutub lause märksa viisakamaks. Teisisõnu, ehk peaksime keskenduma rohkem sellele, mida me ei taha, ja vähem sellele, mida tahame? Mõtlema rohkem sellele, kuidas halvast eemalduda ja vähem sellele, kuidas heale läheneda? Ehkki loomulikult pole üks päriselt võimalik teiseta. Kui on ikka nälg, siis ei saa näljast «eemalduda», vaid tuleb toidule «läheneda». Ent loodetavasti saab lugeja aru, mida ma silmas pean – kui tahame tegeleda häda põhjustega ja otsida teed paremuse poole, tuleb kõigepealt teada ja teadvustada, milles seisneb häda.

Millest järeldub, et ühine/ühendav häda ei ole «välja mõeldav», konstrueeritav ega kokku lepitav. Ta peab ennast meile avaldama ise, vaikselt ja järjekindlalt, nagu talvine pimedus, nii et me kõik teda tunnistame ja vaidlemist pole. Ta on tegelikult juba ammu kohal...

Nii küsides jõuame paratamatult taas erimeelsusteni – ühed arvavad, et häda on elust võõrdunud ja ennast täis kõrgemas ametnikkonnas; teised, et poliitikutes; kolmandad, et üldises egoismis ja individualismis; neljandad, et kõiges on süüdi Jaan-Maria Jalgratas isiklikult, kes tuleks avalikult hukata. Ja nii edasi. Millest järeldub, et seesinane ühine/ühendav häda ei ole «välja mõeldav», konstrueeritav ega kokku lepitav. Ta peab ennast meile avaldama ise, vaikselt ja järjekindlalt, nagu talvine pimedus, nii et me kõik teda tunnistame ja vaidlemist pole. Ta on tegelikult juba ammu kohal, me lihtsalt pole teda veel (ühiselt) ära tundnud.

Äratundmine aitaks meil koos püsida ka edasi liikudes. Mida ohtlikum on teekond, seda tõenäolisem on, et kulgejate grupp suudab ennast koos hoida. Lõbustuspargist läbi minnes grupid hajuvad, džunglis rännates jäävad kokku. Aga maailm tõesti ei ole lõbustuspark, vaid pigem džungel.

Nii et kallis varblaseparv, kes sa puurist pääsenult laiali lendasid – on viimane aeg uuesti parveks koonduda, muidugi eeldusel, et me seda parve ise vajalikuks peame ja selle püsimist soovime.

Vabandust pateetikasse kalduva lõpu pärast.