Ain Kaalepi loomingus on «Haukamaa laulu’» üsna kõrvaline, ent seda olulisem on see võrukeelses kirjanduses, kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.
Tellijale
AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Oldekopi kiiktool Kaalepile
Ain Kaalep (1926–2020) on kunagi kirjutanud, et sild Parnassilt Munamäele on maailmakirjanduse ajastul endastmõistetav. Võru kirjanduse aastal 1999 tõestas vanameister seda väikse värsivihu «Haukamaa laulu’» avaldamisega, määratledes oma suhte lõunaeesti keelde: tema jaoks ei ole see mitte emakeel, vaid lapsepõlveümbruse keel.
«Haukamaa laulu’» on kirjutatud 1960ndate lõpus ja varajastel 1970ndatel. Luulekogu sisse juhatav «Ehülaul» on otseseoses Hendrik Adamsoni «Mulgimaaga», ent kui Adamson põlise mulgina kõneles maast, siis Kaalep ennekõike filoloogina kõrvutab omavahel väikseid keeli ja nõuab eluõigust ka võru kirjandusele. Luuletus «Valgjärve legend» põrmustab kellegi kooliõpetaja üleskutse tõrjuda murdekeel kodust ja koolist.