JUHTKIRI ⟩ Peremehed tulevad tagasi

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Tugev keskklass on demokraatia garant.
• Eesti keskklass on kasvanud.
• Ühiskonda ei tohi mõõta ainult majanduslike parameetritega.

Kasvav keskklass on üks kindlaimaid tagatisi demokraatia normaalseks toimimiseks, kuid tuleb küsida, kas sellest piisab või peame arvestama ka muude teemadega, näiteks väärtustega.

Esmaspäeval avalikustatud Swedbanki tellitud küsitlus näitas, et 49 protsenti ehk ligemale pooled Eesti elanikud peavad end keskklassi kuuluvaks. See tähendab, et võrdluses kuue aasta taguse seisuga on keskklassi kasv olnud 20 protsendipunkti. Järelikult on Eesti inimeste jõukus jätkuvalt suurenenud, seda vaatamata vahepealsele Covidi-kriisile ja täiemahulise Ukraina sõja puhkemisele. Vaatamata ka sellele, et mitmendat kvartalit järjest on Eesti majanduskasv olnud miinusmärgiga.

Statistiliselt ei pruugi kõik siiski selge olla. Swedbank ütleb, et statistilistel andmetel on keskklassi kuuluva inimese netosissetulek 1100–1900 eurot, aga uuringutes osalenute arvates on see kõrgem ehk 2100–3013 eurot. Järelikult tuleb tulemusse suhtuda mõningase ettevaatusega. Ja me näeme, et hoolimata jõukuse kasvust on kuulda ka palju nurinat – eelmisel nädalal seisid Toompeal näitlejad, kelle palk jäi justkui statistika toetatud keskklassi sisse, aga kes sellegipoolest polnud rahul saadava palgaga.

Kuid me oleme oma elujärjega 21. sajandis ja peame küsima, kas keskklassist ehk majanduslikust mõõtmest piisab riigis rahu säilitamiseks.

Võibolla on keskklassi kasv olnud seotud ka kuuluvustundega. Parem on ikkagi kuuluda keskklassi kui vaeste hulka. Olulise määratlusmõõdikuna annab küsitlus ka omanikutunde – 80 protsenti küsitletuist on oma eluruumi omanik. Võib arvata, et Eesti on olnud juba piisavalt kaua uuesti iseseisev, et paljud on suutnud maksta tagasi kodulaenu ja saanud eluruumi omanikeks. Seega, peremehed tulevad tagasi. Kodulaenu lõppemine tähendab paljudele suure tõenäosusega, et vabaneb raha välismaareisideks, mida Swedbanki küsitlus ka näitas.

Ajalooliselt on keskklassi kadumine või vaesumine olnud paljude kataklüsmide katalüsaator. Natsid tulid võimule 1933. aastal Saksamaal, sest suur depressioon oli vähendanud keskklassi sissetulekuid. Siitpeale hakkas juuri ajama ka heaoluriigi kontseptsioon – vaesumine tähendab peaaegu alati olemasoleva valitsuse kukutamist.

Kuid me oleme oma elujärjega 21. sajandis ja peame küsima, kas keskklassist ehk majanduslikust mõõtmest piisab riigis rahu säilitamiseks. Näeme sedagi, et vaimsel pinnal on tegemist ikka suure polarisatsiooniga, kus paljude inimeste väärtushinnangud asuvad skaala eri otstes, olgu tegemist samasooliste abielude, Covidi-piirangute või immigratsiooniga. Suhtumine Ukraina sõtta on olnud küll valdavas enamuses Ukrainat toetav ja seda on näidanud ka eesti inimeste massiline abi Ukrainale (eks ole seegi tõestus keskklassist, sest on, mida ukrainlastele anda).

Suure tõenäosusega pakub keskklassi uuring vaid ühe võtme ühiskonna mõistmiseks. Kuigi see pole ainumäärav, on samas ikkagi rahustav teada, et ligemale pooled inimesed paigutavad end keskklassi ning nende arv kasvab.