ARST ⟩ Tallinn vajab ühte ja kvaliteetset erakorralise meditsiiniabi punkti

Kiirabi Foto: Rasmus Rebase

Pöörates pilgu minevikku üllatab paljusid tõsiasi, et veel kuuekümnendatel polnud arstide ööpäevaringne haiglas viibimine sugugi tavapärane, kirjutab erakorralise meditsiini arst Märt Põlluveer.

Kui arst ka olemas oli, piirdus tema roll enamasti juba haiglas olevate haigete ravi organiseerimisega. Öine transport oli nigel. Sidevõimalused õige tagasihoidlikud. Mäletame hästi aega, kui operatiivseimaks sidevahendiks oli majaseinal olnud telefoniautomaat. Sinna tuli joosta, kui abi vajasid. Praegu püütakse telefoniautomaadi otsinguid asendada visiiditasu tõstmisega.

Paratamatult mõjutas Eesti tervishoidu vene kultuur, mille hierarhilisus on üldiselt tuntud. Seetõttu rajati ENSVs hulganisti erialaspetsiifilist erakorralist abi andvaid asutusi ja vastuvõtupunkte, mis kummastavalt eksisteerivad tänapäevani. Kaasajal mõjub naljakalt omaaegse kiirabijaama organiseerimise soovitus, mille alusel tuli luua neurokirurgiline kiirabibrigaad. Järge ootasid ka günekoloogiline, kardioloogiline, pediaatriline ja mitmedki teised hästi kitsaste teadmistega kiirabiüksused. Eks ole loogiliseks järelmiks tõsiasi, et traumat oskav kiirabi viib haige traumapunkti, lapsi tundvad meedikud vajavad vastuvõttu lastehaiglas jne. Tulemusena sündis killustunud süsteem, mis kitsaste erialalõikudes oli asjatundlik, kuid patsiendist tervikpildi kogumine polnud õieti kellegi ülesanne. Killustunud süsteem eksisteerib Tallinnas veel käsoleval sajandil, mida ilmestavad hulgalised erakorralise abi pakkumise punktid, millest igaüks teatud kehaosi ei puutu.