Martin Ehala ⟩ Hipi- ja EÜE-põlvkond ei vääri nii kõrget ja pikka pensioni

Mitu põlvkonda on elanud nagu muinasjutu kaks põrsakest. Pildil stseen teater Endla lavastusest 2010. Foto: Ants Liigus

Riigieelarves ei suudetud kärpida midagi, mis kuidagi häiriks kõige mõjukamat valijarühma: pensionäre ja pensionieelikuid. Aga just pensionisüsteemi reformist tuleks alustada, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.

Kõige esimene asjana tuleb pensionide indekseerimine lõpetada. Ja ühtlasi tuleb pensionile jäämise iga tõsta 75 aastale. Ütlen seda vaatamata asjaolule, et olen ise peaaegu pensionieelik. See on kollektiivne karistus minu põlvkonnale ja teistele vanematele põlvkondadele oma tegematajätmiste eest. Ning hoiatav eeskuju noorematele.

Pensionid ja toetused on turvavõrk, mis rajaneb ühiskonnasisesel usaldusel: et noored maksavad makse, millest rahastatakse pensione ning ühtlasi kasvatavad lapsi, et järgmised põlvkonnad saaks teha sama. Et kokkuvõttes oleks ühiskond jätkusuutlik ja tuge vajajad saaks alati tuge – praegu ja ka aastakümnete pärast tulevikus.