Ametlike opositsionääride all mõtlen ma neid Venemaa opositsionääre, kes ennast ka nii nimetavad, keda opositsionääriks tituleeritakse ja kes peaksid paljude arvates esindama seda «teistmoodi» Venemaad, mida kadunud Aleksei Navalnõi nimetas «imeilusaks tuleviku Venemaaks». Väljend «imeilus tuleviku Venemaa» on nüüd see, mille eest opositsionäärid, keda kutsutakse teinekord ka pilkavalt «headeks venelasteks», võitlevad. See võitlus on vähemalt retoorikas hakanud huvitavaid varjundeid võtma.
Kui Ukraina väed augusti alguses Venemaale Kurski oblastisse tungisid, esines tuntud Pihkva opositsionäär (praegu elab eksiilis) ja Putini režiimi kriitik Lev Šlosberg Facebookis avaldusega, milles kirjutas, et nüüdsel raskel ajal peavad ka opositsioonilised tegelased oma rahvaga koos olema. Ta kritiseeris neid Vene inimesi, kes sõnades toetasid ukrainlaste rünnakut ja väitis, et rõõmustamine Venemaa sõjaväelaste ning tsiviilisikute surma üle on amoraalne. «Poliitik lakkab olemast oma maa poliitik, kui soovib oma riigi kodanikele surma.» Avalduse mõte oli, et nüüd, kui välisvaenlane on Venemaa pinnal, tuleb teha kõik, et ta sealt välja lüüa.