JUHTKIRI ⟩ Estonia huku küsimused

Parvlaev Estonia sadamas Foto: Ly Menov

• Estonia hukuga seonduvad küsimused vajavad vastuseid.
• Rootsi käitus 1994. aastal arusaamatult.
• Eesti riik on saanud täiskasvanuks.

Laupäeval möödub 30 aastat parvlaev Estonia uppumisest. Võib liialdamata öelda, et selle suure valge laeva hukk oli rahvuslik trauma. Eriliselt puudutas tragöödia näiteks Võru linna ja Kadrina kooli, mille delegatsioonid olid teel Rootsi üritustele.

Laevaõnnetust on korduvalt uuritud, kuid paljud olulised küsimused on endiselt lõpliku vastuseta ning annavad seetõttu alust vandenõuteooriateks. Kuid ehk kõige enam on kahtlustustele hoogu andnud Rootsi riigi toonane arusaamatu käitumine. Eestit, aga ka Soomet tõrjuti uurimisest eemale, hakati kõnelema hauarahust ja käidi kiiresti välja idee katta vrakk betooniga – vaatamata sellele, et omaksed soovisid tõe väljaselgitamist. Õnneks ei saanud betoneerimisest asja, kuid vrakile sukeldumine keelati.

Estonia vrakk lebab 70–80 meetri sügavusel Läänemeres. Titanicu vrakk lebab 3,8 kilomeetri sügavusel, kuid ometi on Titanicu hukkumise asjaolud meile palju paremini teada, laevahuku paika on korraldatud hulgaliselt ekspeditsioone ja merepõhjast on välja toodud palju esemeid, millest koostatud näitust oleme meiegi meremuuseumis näha saanud.

Midagi siin ei klapi. Alati võib öelda, et vandenõuteoreetikud ei usu niigi seni kogutud tõendusmaterjali – et Estonia hukkus konstruktsioonivigade tõttu, mis viisid visiiri purunemiseni –, kuid tundub siiski, et alust täiendavaks uurimiseks on piisavalt. Lisame siia praeguseks teadaoleva fakti sõjatehnika veost Estonial Rootsi 14. ja 20. septembril 1994. Pole täpselt teada, mida veeti, kuid nagu väga hästi mäletavad Nõukogude armee objektide ülevõtjad, oli hea raha eest võimalik lahkuvatelt vägedelt osta peaaegu kõike.

Kuna Estonia sõitis Eesti lipu all, on meie riigil igati õigus korraldada uus ja loodetavasti lõplik uurimine.

Rootsi on demonstreerinud kõigega seoses ülimat salastamissoovi, vastav sõjatehnika vedu käsitlev raport on kuulutatud salajaseks 70 aastaks. Kuid ka täpsemaid asjaolusid teadmata on meil olemas ümberlükkamatu kuriteomotiiv. Kui keegi väidab, et tehnoloogiliselt läänest maha jäänud Nõukogude Liidul puudusid sõjasaladused, siis nii see kindlasti ei olnud: meenutame kasvõi Skrunda radarijaama Lätis, mille eesmärk oli hoiatada Moskvat varakult raketirünnaku eest.

Niisiis, Estonia teema ei vaja salastamist, vaid põhjalikku uurimist, et leida vastused kõikidele küsimustele. Mida veeti või ei veetud Estonial hukuööl? Kuidas ikkagi on võimalik, et laev uppus nõnda kiiresti? Millised on laevakere vigastused – augu või rebendi olemasolu eitati kaua – ning millest on need tekkinud?

1994. aastal oli Eesti Vabariik verisulis ega suutnud ennast piisavalt kehtestada. Mäletame, et Põhjamaade meedias süüdistati eesti laevaperet ebakompetentsuses, mis oli kindlasti ülekohtune. Nüüd on möödunud 30 aastat, arenenud on meie riik ja arenenud on allveetehnoloogia. Kuna Estonia sõitis Eesti lipu all, on meie riigil igati õigus korraldada uus ja loodetavasti lõplik uurimine.