MADIS IGANÕMM ⟩ Olümpiakomitee president peab olema mineviku taakadest vaba

Madis Iganõmm Foto: Madis Veltman

• Praegust sporti juhivad osalt veel inimesed, kes tegid seda ka 33 aastat tagasi.
• Järgmistelt riigi spordijuhtidelt võiks kuulda päriselt vastutuse võtmist, mitte enda upitamist.
• EOK presidendi koht ei ole kaugeltki ainult spordirahva siseasi, see on ka meie visiitkaart.

EOK presidendivalimiste viimase ringi lõpuspurt on alanud. Finaali jõudnud võistlejad jooksjatena on küll silmnähtavalt erineva võimekusega, aga finišijoone esimesena ületamine ei olegi selles võistluses tähtis, kirjutab Eesti Treenerite Liidu juhatuse liige Madis Iganõmm.

Tähtis on osavõtt ja võitja kuulutavad välja tribüünidel koha sisse võtnud valijad. Seega ei panustata selles võistluses mitte niivõrd jooksu tulemusele, mis iseenesest on ka oluline näitaja, kuivõrd taustajõudude tegevusele valijate mõjutamiseks.

Et nüüd kuidagi orienteeruda võimaliku võitja võimalustes, tuleb tagasi vaadata kogu senisele taasiseseisvumisaja spordi juhtimisele. Teistmoodi ei ole see lihtsalt võimalik, sest praegust sporti juhib veel osa inimesi, kes tegid seda ka 33 aastat tagasi. Nad on loonud oma mõttekaaslastest meeskonna ja need ametisse määranud, nagu ka neid endid kunagi Nõukogude aja viimasel kümnendil.

Heaks näiteks on siin pikaajalise olümpiakomitee peasekretäri töölevõtmine 2014. aastal. Huvitav, milline saab olema nüüd järgmise peasekretäri ametisse nimetamise menetlus? Ehk seekord võiks seda teha ikkagi ausa mängu reegleid arvestades avaliku konkursi ja valimisega.

Lisaks valitavale presidendile väärivad tähelepanu ka esitatud nimekirjad asepresidentide ja täitevkomitee liikmete kandidaatide ülesseadmisel ning nende esitajad. Nii võib häältelugemise lõppkombinatsiooni üheks tulemuseks olla muutusteta jätkamine.

Praegust sporti juhib veel osa inimesi, kes tegid seda ka 33 aastat tagasi. Nad on loonud oma mõttekaaslastest meeskonna ja need ametisse määranud, nagu ka neid endid kunagi nõukogudeaja viimasel kümnendil.

Võib-olla aitab! Au tippsportlasele ja ka kõrgele spordijuhile teeb õigel ajal teatepulga üleandmine. Lisaks toimib meie kultuuriruumis demokraatia, mida iseloomustab korrapärane võimu vahetumine.

Kunagi oli Nõukogude Eestis üks komsomoli juht, keda siiani meenutatakse tema väljahüütud lausega: «Kui mina eksin, siis massid eksivad.» Kõik need inimesed, kes sellist vaimsust veel endas edasi kannavad, ei suuda ega oskagi kõrvale astuda. Vahendeid oma tähtsuse pikaealiseks kindlustamiseks ei valita – olgu selleks põhikirja muutmine või käegakatsutav meelehea. Pinnas selliste juttude liikumiseks on olemas.

Kuid võib luua ja tagada teadlikult ka teistsuguse olukorra, kus kogu ühiskond üheselt teab, et selles organisatsioonis ei kehtestata ausa mängu reegleid ainult teistele, vaid alustatakse alati eelkõige iseendast.

EOK president peab olema taakadest vaba

EOK korraldab igal aastal suurejoonelise aastalõpu sündmuse, kus tipphetkeks on Kristjanite jagamine. Kristjan Palusalu mälestuse selliselt jäädvustamine on igati lugupidamist väärt. Maailma spordi ajalukku läinud tulemus, aga eriti tema meelekindlus ülimalt raskel ajal aitas meil rahvana elus püsida.

Spordijuhid ja hiljutised kõrged spordiametnikud lasid vaikiva nõusolekuga sellel samal meie rahva suurkujul ärasaatmise teekonda alustada Pirita paadikuurist. Keegi ei astunud protestiks oma töökohalt tagasi ega ka algatanud riigi taasiseseisvumisel avalikku pöördumist või vabandanud eesti rahva ees. Eks omamoodi kindlameelsus seegi. Võib-olla võiks edaspidi Kristjaneid üle anda selle suurmehe meelsust ja vaimsust kandev tippsportlane nagu näiteks Gerd Kanter.

Võib-olla võiks järgmistelt riigi spordijuhtidelt kuulda konkreetset sõnumit nendele tuhandetele lastele, kes umbes 30 aasta jooksul ohvritena pedofiilist treeneri käe all pidid õppima.

Veelgi tõsisemalt varjutab meie pikaajalist spordijuhtimist presidendi teenetemärkide ja spordi elutöö preemia jagamine. Teiste hulgas leiab sealt tunnustatute nimekirjast praeguse spordijuhi ja kunagise koolidirektori ning selle sama kooli õppeala juhataja, kus aastaid lasti tegutseda treenerist pedofiilil.

Seda inimest ei vabastatud töölt ega antud uurimisorganitele üle, küll aga leidus huvigruppe, kes esitasid neid endid hiljem Eesti Vabariigi riikliku tunnustuse saajateks nagu ka pedofiili ennast. Võib-olla võiks järgmistelt riigi spordijuhtidelt kuulda selle teema lõpetuseks konkreetset sõnumit nendele tuhandetele lastele, kes umbes 30 aasta jooksul selles koolis ohvritena pidid õppima.

EOK presidendi koht ei ole kaugeltki ainult spordirahva siseasi – see on muu hulgas üks meie riigi visiitkaartidest. Inimene, kes seda vastutust koos oma meeskonnaga kannab, peab olema mineviku taakadest vaba, julgelt tulevikku vaatav ning jõudma selle viimase staadioniringi ilma abivahenditeta ka ise lõpuni joosta.