:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Eesti suudab soetada laskemoona ja sõjatehnikat teiste riikidega võrreldes palju kiiremini. Seda hindab kogu Euroopa, kes on usaldanud Eestile selles vallas ka Ukraina abistamise, kinnitab rahvusvahelisel areenil kaitsevaldkonnas Eestit esindav Katri Raudsepp.
Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) peadirektori asetäitja Katri Raudsepp leidis möödunud nädalal aega, et seletada Postimehele, kuidas käib Eesti kaitsmiseks kõige vajaliku hankimine. Usutlus algas Võrumaal Reedo sõjaväelinnaku avamise järel lõunalauas ja lõppes Tartus toimunud elektrooniliste sõjapidamise vahendite messil Eesti ettevõtte Alro ehitatud mobiilses, akendeta juhtimispunktis.
Kas eelmisel nädalal valitsuselt tulnud uudis, et Eesti kaitsekuludele lisandub aastani 2031 kokku 1,6 miljardit eurot, toob teile tööd juurde, või olite nagunii arvestanud, et see raha tuleb, ning summa kasutamiseks õnged aegsasti vette visanud?
Millises mahus ja mis aja peale lisaraha tuleb, polnud ette teada, sest see on ikkagi poliitiline otsus. Aga fookused olid loomulikult teada. Tunneme turgu ja meie kaitseväe vajadusi väga hästi: üks põhilisi eesmärke on pikamaa täppisründe võime ja meie õhutõrje võimekuse arendamine.
Lisaks on meie hanked üles ehitatud põhimõttel, et enam-vähem kogu aeg oleks tootekataloog raamlepingutega kaetud. See tähendab, et kui saabub sõnum, et 1,6 miljardit eurot on otsustatud ja kaitseväega täpsustatud, mida hankida, saame edasi liikuda hästi kiiresti. Ehk teisisõnu: kui midagi otsustatakse, ei hakka me mõtlema, kuidas midagi teha, vaid juba teame, kuidas teha.
/nginx/o/2024/09/27/16382328t1h0f54.jpg)
Mida tähendab see, et tootekataloog on raamlepingutega kaetud?
Kogu varustus, mida kaitseväele soetame, alates nööpnõelast kuni sõjalaevani, on tootekataloogides, mis on jaotatud kategooriateks. Kaetus omakorda tähendab seda, et meil oleks igal ajahetkel võimalus juriidiliselt ükskõik mida kiirelt osta.
Kui tahame mingit relvasüsteemi, siis saame raamlepingu abil korraldada minikonkursi, kus hindame näiteks seda, kui palju süsteem maksab ja millal selle kätte saame. Praeguses julgeolekuolukorras on see ainus viis, kuidas midagi kvaliteetset kiirelt hankida. See on justkui võimaluste aken, muidu peaksime pidevalt uusi hankeid korraldama.
Tänavu ja järgmisel aastal on Eesti olulisemate relvastushangetena kirjas varitsev õhuründemoon, ratastel iseliikuvad suurtükid ja Mistrali raketisüsteemid. Neid ei saa päevapealt. Kui tahame midagi hankida, siis kust ja millal alustada?
Kõik saab alguse sellest, et kaitsevägi kirjeldab sõjalise vajaduse. Samal ajal uurime meie turgu, koostame tehnilise kirjelduse. Siis läheme hankesse ja sõlmime lepingu.
Tarnet oodates, vahel ka hankega paralleelselt hakkame keerukamate süsteemide jaoks ette valmistama taristut. Kaitsevägi asub looma struktuuri, vajadusel värbab ja valmistab ette inimesi, doktriini, tugistruktuuri. Päris uute võimete loomise protsess on muidugi keerukam ning hankimine ja ehitamine nende võimete tarbeks on vaid üks komponent.
Näiteks kui meile öeldakse, et juurde on vaja 155-millimeetrist laskemoona, siis kaitseväelt ootame, millist konkreetselt, sest 155-millimeetrist moona on väga erinevat: on regulaarset, mis lendab 34 kilomeetri kaugusele, on pikamaa ja väga pika maa moona; on targad sütikud ja mittetargad sütikud.
Kuna 155-millimeetrine on suurekaliibriline moon, mida on igal juhul vaja, on selle hankimine raamlepingutega kaetud. Pärast kaitseväelt vajaliku info saamist teeme olemasolevate raamlepingute vahel minikonkursi, sõlmime võitjaga lepingu ning jääme tarneid ootama. Kuna meil on lepingutes päris mitu partnerit, siis on konkurents seni toonud Eestile päris head tarneajad ja ka hinnad.
Kõik saab alguse sellest, et kaitsevägi kirjeldab sõjalise vajaduse. Samal ajal uurime meie turgu, koostame tehnilise kirjelduse. Siis läheme hankesse ja sõlmime lepingu.
Mürskudega on ilmselt lihtne, aga kui räägime keerulisematest asjadest, näiteks ratastel suurtükkidest, siis selle hankimine on küllap pikem ja keerulisem protsess.
Üldiselt algab hankimine turuolukorra selgeks tegemisest ning sellest, et kaitsevägi esitab oma vajadused. Need sõnastatakse MMRi (minimum military requirement ehk minimaalne sõjaline vajadus – P. P.) kujul ehk sisuliselt operatsiooniliste ja funktsionaalsete nõuetena. See on hankedokumentatsiooni ja -strateegia kujundamise aluseks.
Hanke aluseks oleva tehnilise kirjelduse koostavad RKIKi tooteinsenerid. Meie inseneeria on päris heal tasemel, kuid sellegipoolest proovime tehnilisi kitsendusi vähendada, et võimaldada konkurentsi ja tarnija innovatsiooni – nende võimaldamine annab meile enamasti paremad hinnad ja võimaldab turuga jõupositsioonilt läbi rääkida. Kuna kaitseväe juhataja vajaduste nimekiri on väga pikk, siis on väga oluline otsida turult alati majanduslikult soodsamaid lahendusi.
Keerukamate süsteemide puhul järgneb sellele aeganõudev pakkujate kvalifitseerimine, tehniline dialoog ja läbirääkimised. Üritame üldjuhul vältida insenertehniliselt koormavaid arendusprojekte ning osta küpseid, tõendatud ja töökindlaid lahendusi, kuid oleme siin-seal siiski sunnitud arendama ja kohandama. Sel juhul läheme arendusprotsessi, mida veavad meie projektibüroo projektijuhid.
Praegu on selliseid suhteliselt keerukaid projekte meil pooleli pisut üle kümne. Võib-olla kõige keerukamad neist on õhuründemoona süsteemide tarnimine, keskmaa õhutõrje ja mitmikraketiheitjad HIMARS.
Magnus-Valdemar Saar: poksime kui võrdne võrdsega
/nginx/o/2024/09/27/16382327t1he655.jpg)
Katri on minu asetäitja olnud sisuliselt minu direktoriks asumisest saati mais 2021. Keskuse igapäevatöös on asedirektoril keskne roll juhtida eelarvet, töökorraldust, aga ka rahvusvahelist koostööd ja valitsemisala planeerimisprotsesse.
Kaitseministeeriumi ressursi juhtimise protsess on tõenäoliselt üks riigi parimatest ja on paljuski põhjus, miks meil on võimalik kaitsematerjali turul poksida kõrgema kaalukategooria seltskonnaga kui võrdne võrdsega. Selle protsessi alustala on tugev ja usaldusväärne andmestik, mis lähtub põhiliselt meie ressursi juhtimise tarkvarast, mis omakorda on välja arendatud suuresti Katri defineeritud põhimõtete järgi.
Rahvusvaheliselt on Katri teada-tuntud tegelane kõikides meie lähemate liitlaste hankeorganisatsioonides ja kaitseministeeriumites Ukrainast Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu välisteenistuseni, ning mitte ainult Eestiga seotud projektide läbiviimisel, vaid ka riikide ühishangete, kaitsematerjalide turu ja tarneahela küsimustes. Paljuski just tänu tema asjatundlikkusele ja ekspertiisile on meil mitmeid kliente ka väljaspool Eestit, kes on meie poole pöördunud peamiselt just meie kompetentsi tõttu.
Katri on koos kategooriajuhtidega ülemaailmsete partnerite jaoks ühe telefonikõne kaugusel, valmis iga kell partnereid aitama.
Siinjuures ei saa tõenäoliselt unustada ka seda, et see, mida kaitsevägi vajab, jõuaks ikka ruttu kohale.
Tõsi, olete meie hindamiskriteeriumid päris õigesti läbi näinud – hind ja tarnekiirus. Seejuures tuleb meil hinnata omamise kogukulu ehk arvestada tuleb ka süsteemide opereerimiskulu, hoolduse, töökindluse, meeskonna ja paljude teiste teguritega.
Teine oluline nüanss on, et odavalt ostmine ei tähenda odavate asjade ostmist. Enamasti on meie ja kaitsejõudude töökindluse, kvaliteedi-, ergonoomika- ja muud standardid juba eos väga nõudlikud.
Kui toode või lahendus vastab standarditele ja tehnilises kirjelduses kirjeldatud lävendile, siis muutuvad enamasti määravaks hind ja tarneaeg.
Kuigi võib tunduda, et natukene kallim lahendus annab palju lisavõimekusi, on terviku huvides oluline arvestada alternatiivkulusid: valides nõutust kõrgematele tingimustele vastava varustuse, jääb midagi muud alati ostmata. Nagu enne ütlesin, siis on meie riigikaitse koguvajaduste nimekiri ülekaalukast idanaabrist tulenevalt väga pikk ning nii on over compliant ehk üle nõuete vastava varustuse ostmine pea alati raiskamine. Muide, RKIKi loomise üks põhjusi oligi askeetlikumalt ehitamine ja hankimine.
Ehk et kui on vaja sõita 150 kilomeetrit tunnis, siis ei pea selleks tingimata ostma Porschet, vaid võime osta ka Toyota.
Jah, aga me ei tee järeleandmisi, et anname järele kaitseväe vajadustes. Need vajadused tagame alati, aga me ei lähe tahtmistega taevasse.
Kas kaitsevägi ütleb teile ette, et tahame just nimelt 12 liikursuurtükki Caesar, või ütlete teie, kui palju midagi mingi summa eest saab?
Meie kohus on kaitseväe vajadus alati hinnastada, kuna meie tunneme turgu kõige paremini. Seejärel räägime kaitseväega läbi, mida, kui palju, kui kiiresti ja millistel tingimustel on meil vajalik ja võimalik soetada. See ongi meie igapäevatöö, et kaitsevägi sellega tegelema ei peaks ja saaks keskenduda peamisele – meie kaitsevõime arendamisele, väljaõppele ja operatsioonidele.
Kui suurriigid, kellel on oma kaitsetööstus, kulutavad raha ja aega uue relvastuse ja moona testimiseks, siis Eesti, kujutan ette, hangib seda, mille kohta on juba teada, et need asjad töötavad. Ehk teisisõnu, meie hanked ei seisa teadusarenduse taga kinni. Kas on nii?
Jah, kui mitmete suurte riikide kaitsetööstusettevõtted on riigi osalusega või riigiga strateegilise partnerluskokkuleppe kaudu seotud, siis meie vaatame maailmaturul laiemalt ringi. Me ei otsi teadus-arenduskomponenti juurde, me ei taha, et meile hakatakse midagi ekstra arendama, sest see võtab aega ja tulemused ei ole kunagi garanteeritud. Me tahame meile sobivaid valmislahendusi, mida saab kiirelt tarnida.
Siiski teeb ka Eesti ise arvestatavas mahus teadusarendust. Kaitseministeerium rahastab läbi arendustoetuse konkursi piiratud ulatuses arendustegevusi, samuti on meil eraldi rahastus kaitseväe eksperimenteerimiseks. Eriti tuleb riskantsemaid arendustegevusi ette arenevates sektorites, kus turg on veel päris konsolideerumata.
Üldiselt oleme siiski üsna madala riskitaluvusega konservatiivne investor ning kaitseväe võimearenduses väga tihti tõestamata süsteemide kasuks ei otsusta.
/nginx/o/2024/09/27/16382329t1h7701.jpg)
Seega, kui te tootja poole pöördute, peaks tal toode olema piltlikult öeldes riiulilt võtta, mitte et ta hakkab seejärel alles tootmisliini käivitama.
Jah, lihtsustatult küll. See ei tähenda, et tootjal seisaks kusagil laoplatsil süsteemid, mis lihtsalt ootavad kojutoomist. Näiteks kui eelmisel aastal Türgist ratassoomukeid ostsime, tuli neid meile ikkagi tootma hakata, lisaks tuleb need Eesti vajadustele kohandada jne.
Pean silmas, et me ei otsi turult prototüübi arendust või alles katsetamist. Meile ei pea hakkama arendama uusi, aeganõudvaid platvorme. Kui kunagi oli plaan hakata Eestis tootma soomukeid, võtnuks see aega aastaid, et üldse tootmine käivitada.
Järelikult on teil kuskil nimekiri maailma kõigi oluliste kaitsetööstusettevõtete telefoninumbrite ja meiliaadressidega, et nendega kas või praegu siitsamast ühendust võtta.
Kas just maailma, aga Euroopa ja meiega tihedamas koostöös olevate riikide põhilised tootjad on tõesti ühe telefonikõne ja e-kirja kaugusel.
Kas on ka riike, kellega me mingil juhul koostööd ei tee, mis siis, et võiksime neilt saada vajalikud tooted hea hinnaga ja kiiresti?
Muidugi. Näiteks Venemaa. Ja kõik sanktsioonide all olevad riigid, nagu Iraan ja Põhja-Korea.
Aga Hiina?
Mingid komponendid tulevadki Hiinast, näiteks riidevarustuse elemendid, rõivad, aga kõrgtehnoloogilist relvastust või laskemoona me Hiinast ei hangi.
Kas just maailma, aga Euroopa ja meiega tihedamas koostöös olevate riikide põhilised tootjad on tõesti ühe telefonikõne ja e-kirja kaugusel.
Kui kergesti Eesti-sugune väikeriik oma soovidega suurte relvatootjate jutule pääseb?
Seda kindlasti ei ole, et Eesti oleks mingi tundmatu riik või et peaksime ütlema, kes me oleme ja mida hangime. Kui me räägime viimaste aastate laskemoonahangetest, siis tänu sellele, et konsolideerime Eesti mitme aasta vajadused kokku, ja tänu sellele, et valitsus on teinud erinevaid lisarahastusotsuseid just laskemoona varude suurendamiseks, on Eesti nendes kategooriates Euroopa riikidest igal juhul top-5 tellija hulgas.
Tohoh!
Kui vaatame seda, kuidas riikide kaitsekulud on tõusnud, siis NATO riikidest on Eesti Poola järel teisel kohal.
See on protsent SKTst, kuid tegelikest summadest rääkides oleme ikkagi ju kääbused?
Jah, aga kui tegime eelmisel aastal oma 155-millimeetrise laskemoona tellimuse, olime laskemoonaturul üks suuremaid tellijaid Euroopas. Ja näiteks Hispaania tankitõrjetootjale Instalaza oleme isegi suurem tellija kui Hispaania ise.
Ühtlasi on oluline mõista, et meie raha ei haju väga laialt kaitsetööstusturul laiali. Võtame näiteks Itaalia, kelle kaitsekulud on 40 miljardi euro ringis. Sellest summast on investeeringuteks ette nähtud ligi veerand ehk 10 miljardit eurot. Sellest omakorda moodustavad suure osa kallid võimed, nagu merevägi – Itaalial on muljet avaldav laevastik – ja õhuvägi, mis on mõlemad väga suure kulujalajäljega. Seega jääb ka sellest eelarvest järele meiega samal turul toimetamiseks võrdlemisi väike osa, mõned miljardid.
Ja kui arvestada, et mõõtmetelt on tegu suure riigiga, kus relvajõududes teenib üle kolmesaja tuhande teenistuja, võib ette kujutada, kuidas näiteks suurtükimoona ostmiseks jääbki vähem raha kätte. Muide, Itaalia kulutab riigikaitsele 1,5–1,6 protsenti SKTst, kuid ka neil käib arutelu selle oluliseks kasvatamiseks ja NATO kahe protsendi eesmärgi täitmiseks.
Kas teiste riikide ohutunnetus on nii palju väiksem?
Ilmselgelt elame me [Venemaa] piiri ääres. Meie ohutunnetus on kindlasti suurem, aga ma ei saa öelda, et ülejäänud Euroopa seda ohtu enam tõsiselt ei võtaks. Kindlasti võtab. Me oleme ka ju laskemoonakriisi eestkõnelejad olnud: tänu [eelmise peaministri] Kaja Kallase ja [kaitseministeeriumi eelmise kantsleri] Kusti Salmi aktiivsele tähelepanujuhtimisele on Eesti pannud üsna suures mahus teisi riike selle peale rohkem mõtlema. Kui enne Venemaa sissetungi Ukrainasse rääkis Eesti idaohust, peeti meid doomsday (viimsepäeva – toim) kuulutajateks, keda eriti väga kuulata ei tahetud, siis nüüd on kõik aru saanud, et see oli õige jutt, mida rääkisime.
/nginx/o/2024/09/27/16382330t1hf305.jpg)
Kas on seda ka turul tunda, et kui pöördute tootjate poole, ei saa soovitud asju nii kiiresti, nagu oleks saanud enne Venemaa kallaletungi Ukrainale?
Jaa, praegu on tõesti nii, et nõudlus ületab pakkumust. Tavaliselt tähendab see seda, et hinnad tõusevad või tarneajad pikenevad. Tänu konkurentsile suunatud hankimisele oleme seni saanud turult siiski suhteliselt mõistlikud hinnad ja tarneajad. Arvan, et selle taga on meie paljude pakkujatega raamlepingud, mille tulemusena on meil iga asja tarnimiseks päris mitu erinevat võimalust. Ja loomulikult, kuna meie tellimused on turul siiski suhteliselt suured, on ettevõtete huvi meie tellimused võita ja kiiresti täita.
On meil veel mõned eelised?
Meil on õhuke riik, meil ei ole liiga palju bürokraatiat, meil on väga hea koostöö kaitseministeeriumi ja kaitseväega. Suuri relvasüsteeme hangime teistest riikidest kordades kiiremini. Samamoodi oleme teistest oluliselt kiiremad taristuehituses.
Sellegipoolest on ootejärjekorrad tellimuse esitamisest kuni tellitu kohale jõudmiseni sõja tõttu siiski ilmselt pikenenud.
Mõnevõrra kindlasti. Laskemoona puhul teatud kategooriates ei ole me seda veel tundnud, aga mõned tooted, mida ostame näiteks Iisraelist, tulevad hilinemisega. Ja seal, kus on komponentide kriis – näiteks erinevad sidekomponendid, laskemoona puhul spetsiifilisemad laengud – ning nõudlus ületab pakkumist, on tarneajad pikenenud võrreldes sõjaeelse ajaga mitu korda.
Meil on õhuke riik, meil ei ole liiga palju bürokraatiat, meil on väga hea koostöö kaitseministeeriumi ja kaitseväega. Suuri relvasüsteeme hangime teistest riikidest kordades kiiremini.
Kas järjekordade pikenemine ajab ka hinda üles? Võime ju leida 1,6 miljardit eurot, aga selle eest oleks kaks aastat tagasi saanud arvatavasti märgatavalt rohkem kui nüüd.
Jah, aga sellepärast tulebki hankida asju konkurentsis ja teiseks vaadata alternatiivlahenduste poole. Kui mingisugune relvasüsteem on väga pika tarneajaga, võib olla mõistlik vaadata mingit muud varianti.
Kui palju aitavad meid ühishanked teiste riikidega?
Euroopa riikidega võrreldes teeme tõesti tavatult palju ühishankeid, näiteks koos Balti kolleegidega, kusjuures enamasti on juhtriik Eesti. Seal tekib mastaabiefekt ja on võimalik jagada tarneid vastavalt riikide soovidele. See aitab sobivamate lepingutingimuste saamisele kaasa.
Kas hinna allasaamine on ühishangetel põhipõhjus?
Ühishankeid teeme üsna mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et meil oleks regioonis kasutusel samad süsteemid ja saaksime koos väljaõpet teha. Teiseks on koostöö vajalik ka hilisemas elutsüklis, mis on suurte relvasüsteemide puhul kulukas. Kui meil on ühine hooldusbaas, võimaldab see kriitilisi varuosasid, mille tarneaeg on vahel tõesti aastates, teiste riikidega jagada.
Kui kõik tarnijad on välismaal, siis kui kaua me ikka neist sõltume ja neile raha maksame – parem loome ise oma kaitsetööstuse ja jätame raha Eestisse. Kui perspektiivikas see on?
See on üldine trend, et tulenevalt julgeolekuolukorrast on kõik riigid oma kaitsetööstust üles ehitamas. Eesti samamoodi. Praegu on meil nišiettevõtteid, aga puudu on võimekus, et toota lahingumoona laias ulatuses, olgu see laskemoon või varitsev õhuründemoon. Riik on selles suunas suuri samme astunud. Meil on loomisel kaitsetööstuspark, praegu on käimas riigi eriplaneering, mis jõuab lõpule järgmise aasta keskel.
See võtab aega, enne kui sealt esimene mürsk tuleb!
Muidugi võtab! Aga selleks, et turule sisenemine kiirem oleks, käib meil praegu parasjagu valikpakkumine, et võimaldada lahingumoona tootmist Ämaris kaitseväe territooriumil. Seal on nõuetele vastavuse saavutamine kordades odavam ja kiirem. Kui kõik läheb plaanitult, saame esimeste toodete valmimisega Eestis uhkustada juba uue aasta alguses.
/nginx/o/2024/09/27/16382331t1h140c.jpg)
Kuid ega Ämaris mürske hakata tootma?
Mürske ehk mitte, selleks ei pruugi ajutine park sobida. Aga kõike muud küll, nagu laengud, varitseva õhuründemoona komponendid. Hea meel on näha, et ettevõtete huvi on siiamaani olnud suur, ja ootame pakkumisi. See pilootprojekt on suurele tööstuspargile hea algus.
Ukrainas toimuv sõda näitab, et põhiline janu on just mürskude järele. Ukrainlased, kellel on mürske vaja nüüd ja kohe, kurdavad, et mürske ei ole kusagilt saada.
Ukrainas jääb asi ju ka raha taha. Probleem ei ole ainult tootmisvõimsuses.
Moona tootmise ja nõudlusega on laias laastus nii: Ukraina sõda neelab aastas umbes kaks miljonit mürsku. NATO riikidest on vastavalt varem seatud eesmärkidele päris märkimisväärselt mürske ka puudu – oli puudu enne sõda, lisaks on nüüd tarnitud Ukrainale. See tähendab, et konservatiivsel hinnangul oleks ruumi müüa Ukrainale ja NATO liitlastele kümmekond miljonit mürsku.
Teadaolevalt toodetakse Euroopas praegu 600 000 – 700 000 mürsku aastas. Tõsi, vaikselt see tootmisvõimekus kasvab. See tähendab, et turgu oleks ka mitmekordsele tootmismahule veel kümneteks aastateks, ja kui kusagil peaks veel mõni konflikt puhkema, siis veelgi rohkem.
Kadi-Kai Kollo: lause, mis võtab kõik kokku
/nginx/o/2024/09/27/16382326t1h00c2.jpg)
Vahetult peale suure sõja algust Ukrainas sattusin Katriga rääkima. Arutasime jooksvaid tööasju ja pakkusin oma abi Ukraina aitamise organiseerimisel või mis iganes meie majalt oodatakse. Seega teemaks oli valdavalt Ukraina. Kogu ühiskond oli šokis, rääkisime, mida tegime ja mida tundsime, kui teated sissetungist hakkasid tilkuma.
Meie jutus tekkis paus. Vaatasime mõlemad pikalt vaikides aknast välja kaugusse. Äkki ütles Katri: «Sõda ei ole lahendus.» Veel paus. Ta kordas, rõhutades iga sõna: «Sõda... ei... ole... lahendus.»
Mulle näib, et tema väsimatu tegutsemine Ukraina aitamisel, meie Eesti kaitseväe võimekuste ülesehitamisel, tema taustatöö, et asjad sujuvalt liiguksid, et meil oleks kõigest ülevaade, et me teeksime oma tegevusi kiiresti, on paljuski kantud sellest ühest lausest.
Kas meie ikka saame mürske, kui meil on nende ostuks raha, või ütlevad tootjad, et enne peab sõda Ukrainas ära lõppema, siis vaatame, mis edasi saab?
Siiralt võin öelda, et selle pärast ei pea muretsema. Meil on kõigi vajaduste tarnimiseks päris hea ja ulatuslik tarneahel ning riskid maandatud.
Eesti abistab teatavasti Ukrainat ja ka Moldovat. Aga kuidas?
Üks minu ambitsioon ongi see, et Eesti ja RKIK oleks rohkem nähtavad. Oleme muidu puhteestlaslikult tagasihoidlikud, aga siinkohal võin öelda, et oleme ennast juba näidanud ja oleme tõsiselt võetav rahvusvaheline kompetentsikeskus. Sellest annab tunnistust see, et meil on mitmeid ühishankeid ja me juhime mitmeid Euroopa kaitsefondi projekte, kus osalejate riikide arv on kümnetes.
Ka Euroopa-ülesel tasandil oleme näidanud ennast tõsise tegijana, kelle riigihanked on läbipaistvad, konkurentsile orienteeritud, kiired ja tõhusad. Me juhime Euroopa Liidu rahurahastu (European Peace Facility) projekte. See on meede, millega Euroopa Liit tagab enda piirist väljaspool olevaid olulisi julgeolekuhuvisid.
Arvan, et meil võimaldab Ukrainat ja teisigi riike aidata seesama loogika, kuidas toimub meie hankimine. Et oleme konkurentsile orienteeritud ja meil on palju partnereid, et meie tarneahel on globaalne ja võrdlemisi lai. Tänu sellele on meil ka ligipääs läbi oma partnerite moonale riikides, kus me igapäevaselt oma kaitseväe vajadusteks asju ei osta. Enamasti on need riigid, kes pole niivõrd praegu maailmas käivatest konfliktidest mõjutatud, ja seetõttu on neilt kas laost või tootmisest võimalik soetusi teha.
Arvan, et võime suhteliselt avalikult öelda, et Eesti võtab riigikaitset väga tõsiselt. Arvan, et võime suhteliselt kindlalt öelda, et võtame oma kaitsevõime arendamist väga tõsiselt.
Kas rahurahastu tähendab seda, et Euroopa Liit piltlikult öeldes otsustab, et aitame Ukrainal õhutõrjet tugevdada?
Euroopa Liit ei anna raha otse abivajavale riigile, vaid korraldab hankeid läbi rakendusasutuse, näiteks RKIKi kaudu. Miks ta otse raha ei anna? Esiteks tahab Euroopa Liit, et hanked oleksid läbi viidud võimalikult läbipaistvalt, ja teiseks, et järgitaks Euroopa Liidu riigihangete direktiive.
Kui palju Eesti kõigis neid protsessides oma raha mängu paneb?
Selle üle on viimasel ajal palju räägitud, kuid ei – seal ei ole sentigi Eesti maksumaksja raha. Kõik toimub Euroopa Liidu rahurahastu fondist.
Kuidas me üldse Ukraina abistamise ree peale saime?
See oli päris täiemahulise sõja alguses, kui Ukrainas oli kõigest puudu, kuid tarneahel oli veel läbi mõtlemata. Meie [RKIK] olime julge asutus, kes ütles, et suudame rakendada [Euroopa Liidu rahurahastut].
Kõige esimese asjana hankisime Ukrainale kütust, muidugi oli alguses logistilisi takistusi tee peal päris palju, aga kõik õnnestus ja kütus jõudis kohale. Eks sellest edust sündisid juba järgmised koostööprojektid.
/nginx/o/2024/09/27/16382332t1h1c35.jpg)
Vaenlase esindajad loevad seda intervjuud kindlasti huviga, see tekitab küsimuse, kas ikkagi on tark avalikult rääkida, kuidas meil süsteemid toimivad, mida ja kui suurte summade eest soetame?
Arvan, et võime suhteliselt avalikult öelda, et Eesti võtab riigikaitset väga tõsiselt. Arvan, et võime suhteliselt kindlalt öelda, et võtame oma kaitsevõime arendamist väga tõsiselt. Maksumaksja peab teadma, kuidas kaitseraha kasutatakse, ja lõpuks peab ka idanaaber teadma, et me võtame oma riigi kaitsmist tõsiselt, sest ainult protsent SKTst neid ei heiduta.