AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Loodusharidust ei saa kunagi liiga palju

Harri Jõgisalu «Suutäis soolast» (1974), kujundanud Enno Ootsing. Foto: Antikvariaat

Vanemad põlvkonnad teavad, kuid nooremad ehk mitte, et keskkonnakaitse ja loodushoiu teemad ei ole meie teadvusesse tõusnud alles praegu, vaid on teravalt päevakorral olnud juba möödunud sajandi keskpaigast saati, kirjutab kirjandusteadlane ja õppejõud Ave Mattheus.

Kollektiviseerimine, intensiivne põllumajanduslik suurtootmine, laiaulatuslik maaparandus jms sotsialistliku majandamise, loe: raiskamise põhimõtted viisid siinse looduskeskkonna tugevasti tasakaalust välja ja ähvardasid meie eluruumi igaveseks muuta. Mure Eesti looduse ja sellega lahutamatult seotud rahvuskultuuri säilimise pärast viis rahvuslikult mõtlevad haritlased Eesti Looduskaitse Seltsi asutamiseni 1966. aastal.

Looduskaitse, kodu-uurimise, Eesti ajaloo ja pärimuskultuuriga seotud teemad olid toona aktuaalsed ka kunsti-, muusika-, filmi- ja kirjandusmaailmas. Mõelgem näiteks Veljo Tormise, Kaljo Põllu või Lennart Meri loomingule, kui nimetada vaid mõnda. Ka eesti lastekirjanduses kujunesid 1960. ja 1970. aastatel olulisteks märksõnadeks looduskaitse, pärimuskultuur, kodulugu. Ilmus ilu- ja aimekirjanduslikke tekste, mis tutvustavad ja väärtustavad Eesti looduskeskkonda, kutsuvad uurima ja hoidma esivanemate pärandit.