JUHTKIRI ⟩ Silmamoonduse uus etapp

Päeva karikatuur. 26.09 Foto: Urmas Nemvalts

• Meie majandus kasvab prognoosi järgi 1,9 protsenti, samal ajal kui eelarve kasvab 3,8 protsenti.
• Eelarvenõukogu meelest tuleks nelja aasta jooksul kärpida veel miljardi euro võrra.
• Otsustavad kärped tuleks teha korraga, mitte venitades nelja aasta jooksul.

Tundub, et meie kõigi ees korraldatakse järjekordset silmamoondust. Tänasel pressikonverentsil tutvustas valitsus uut riigieelarvet ning kordas varasemat lubadust, et eeloleva nelja aasta jooksul kärbitakse riigieelarvet 1,4 miljardi euro võrra. Samal ajal oleme kuulnud, et eelmise aastaga võrreldes kasvab riigieelarve maht 3,8 protsenti. Millega meil siis tegemist on?

Tundub, et nähtamatute kärbetega sellel aastal, kui valitsus pole suutnud külmutada isegi eelarve kasvu.

Kärbete uimasust on kritiseerinud ka eelarvenõukogu. Eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus on teatanud, et kärbete tempo ei vasta kehtivatele kodumaistele eelarvereeglitele, mis ei luba kavandada suuremat struktuurset puudujääki kui üks protsent SKTst. Teisisõnu, eeloleva nelja aasta jooksul oleks eelarvenõukogu meelest tarvis kärpida eelarvet veel miljardi euro võrra.

Postimees on nõus eelarvenõukogu tähelepanekuga, et riigisektori kärped on liiga aeglased ja tagasihoidlikud, kuid juhib tähelepanu, et kodumaised eelarvereeglid, mis kõnelevad strukturaalsest eelarve puudujäägist, on tänaseks päevaks pisut stagneerunud lähenemine. Strukturaalse eelarvetasakaalu jutt on jäänud üheks uduseks asjaks, millele Euroopas enam väga suurt tähelepanu ei pöörata.

Niisugused nõuded olid üleeuroopalised kuni koroonapandeemia alguseni. Seejärel peatas Euroopa Komisjon mõneks ajaks reeglite järgimise, kuni umbes aasta alguses kehtestas komisjon uued reeglid. Lihtsustatult öeldes on tegemist kulureegliga, mis ütleb, et eelarve võib kasvada samas suuruses, milline on riigi majanduskasv.

Miks me ei suuda siis ohjeldada eelarvekasvu? Ja miks me ei suuda teha kärpeid kohe ning otsustavalt, vaid peame nendega venitama?

Eesti majandus on olnud üheksa kuud languses. Järgmiseks aastaks ennustab Eesti Pank 1,9-protsendilist majanduskasvu. Kui palju kasvab aga meie eelarve? Õige, 3,8 protsenti. Seega täpselt kaks korda nii palju, kui ta Euroopa Komisjoni kulureeglit arvestades kasvada võiks. See on moment, millele oleks võinud tähelepanu juhtida ka eelarvenõukogu.

Aga miks me ei suuda siis ohjeldada eelarvekasvu? Ja teiseks, miks me ei suuda teha kärpeid kohe, teha kiiresti ning otsustavalt, vaid peame nendega venitama? Eraettevõtjad nii ei tee, et ütlevad töötajale: sellel aastal kärbime sinu palka viis protsenti, järgmisel aastal 20 protsenti või 30 protsenti ja kolmandal aastal laseme su hoopis lahti. Kui ettevõttel on probleeme, siis otsitakse uusi turge kohe ja kärbitakse kulusid otsustavalt kohe, mitte mõne aasta jooksul.

Hästi, riigi kulusid pole võimalik kõiges võrrelda eraettevõttega. Kuid gabrovlaste moel saba jupikaupa raiumine on ka riigisektori puhul ebamõistlik. Miks kannatada valu igal aastal ja hoida stressi pidevalt üleval? Otsustavad kärped tuleks teha korraga ning see annaks meile juba olulise ajalise efekti võrreldes nende hajutamisega mitmele aastale.

Niisiis, kui meile räägitakse murekortsuga rasketest riigimehelikest otsustest, siis vabandage väga, praegu neid veel ei paista.