Järgnevad seitse päeva halvavad järk-järgult kogu riigi. Sotsiaalmeedias levivad kuuldused, et naaberriigi dessant on juba vallutanud meie saared, me sõjavägi on taandunud ja president riigist lahkunud. Välismeedia käsitleb olukorda sõja kuulutamisena, naaber aga nõuab tingimusteta rahulepingu allakirjutamist. Mõnigi suunamudija mõnitab isegi mõtteid, et suurele naabrile vastu hakata või et keegi meile appi tuleks, ja ärgitab rahvast minema rahulepingu poolt meelt avaldama. Aktsiaturg variseb kokku, pangad ei toimi, sularahaautomaadid on tühjad.
Välisriigid evakueerivad oma kodanikke. Kui varem on meie arvutisüsteemidele iga päev tehtud miljoneid rünnakuid, mida tavainimesed suurelt jaolt tähelegi ei pannud, siis nüüd tõuseb olukord uuele tasemele: tähtsas infrastruktuuris, nagu internet, vee- ja elektrivarustus, tekivad katkestused, presidendi pöördumisse otse-eetris häkitakse sisse ning see asendatakse tehisintellektiga loodud videoga, mis näitab presidenti kuulutamas sõda naaberriigile. Seejärel instrueerib uudistelugeja inimesi loobuma võitlusest, «ühinema suure kodumaaga» ja andma üles need, kes hauvad vastuhakuplaane.