/nginx/o/2017/04/13/6546071t1hb966.jpg)
/nginx/o/2024/05/29/16107035t1hcac6.jpg)
- Süsteem riikliku lepitaja valimiseks ja ametisse kinnitamiseks toimib tõrgeteta juba üheksa aastat.
- Loodan siiralt, et valitsus pole võtnud eesmärgiks sotsiaalpartnerlust tasalülitada.
Äsja avalikkusesse jõudnud väitlused riikliku lepitaja teemal ajendavad mind kirjutama seda arvamuslugu, et selgitada probleemi olemust laiemale lugejaskonnale, kirjutab Eesti energeetikatöötajate ametiühingute liidu esimees Sander Vaikma.
Riikliku lepitaja institutsioon on meil tänu Eesti taasiseseisvumisele. Tähendas ju meie naasmine demokraatlike riikide perre liikmelisuse taastamist Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis ILO. Eesti tööseadusandlus tuli viia kooskõlla rahvusvahelise tööõigusega, mis näeb muuhulgas ette sõltumatu menetluse loomise kollektiivsete töötülide lahendamiseks.
1993. aastal võeti vastu asjakohane seadus, millega loodi riikliku lepitaja institutsioon. Juba seaduse algsesse teksti oli sisse kirjutatud põhimõte, et valitsus nimetab ametisse riikliku lepitaja, kelle kandidatuuri on kokku leppinud sotsiaalministeerium ning ametiühingute ja tööandjate keskliidud.
2015. aasta sügisel jõustus seaduse tänaseni kehtiv redaktsioon, mis muuhulgas täpsustas riikliku lepitaja kandidaadi valimise ja nimetamise korda. Selle kohaselt peavad riikliku lepitaja isikus omavahel kokku leppima tööandjate ja ametiühingute keskliidud, kuid kui nad kokkuleppele ei jõua, valib sotsiaalministeerium lepitaja avalikul konkursil.
Seega on seaduse jõustumisest alates, juba enam kui 31 aastat toiminud põhimõte, mille kohaselt on ametiühingutel ja tööandjate ühendustel õigus valida välja riiklik lepitaja, keda peavad pädevaks ja usaldavad keerulisi huvikonflikte lahendama tööturu mõlemad osapooled. Praegune, algsega võrreldes veidi muudetud ja täiendatud süsteem riikliku lepitaja välja valimiseks ja ametisse kinnitamiseks toimib tõrgeteta viimased üheksa aastat.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud seaduseelnõu jätab sotsiaalpartnerid sellest õigusest ilma ja lammutab toimiva süsteemi. Mõistagi ei saa asjaosalised nõustuda ministeeriumi sooviga võtta neilt võimalus rääkida kaasa kollektiivsete töösuhete arengus. Kas riik tõesti arvab, et tööandjate ja töötajate usaldus pole midagi väärt ning ametnikud ja poliitikud teavad paremini, kuidas lahendada tööelu pakilisi probleeme? Või puudub majandusministeeriumis lihtsalt arusaam töösuhetest ja tööelust laiemalt?
Kohatu on katse õigustada süsteemi lammutamist väitega, et lepitaja on käesoleval aastal menetlenud ainult kaht kollektiivset töötüli – harvad pole aastad, kui menetlusi on olnud kümmekond. Seejuures vaikitakse sellest, mida ühe kaasuse menetlemine reaalselt tähendab ja kui palju see aega nõuab.
Eelnõu autorid peaksid teadvustama lihtsat tõde: riiklik lepitaja ei mõista õigust, vaid lepitab huvikonflikte. Teisisõnu, üritab saavutada kompromissi keerulistes vaidlustes, mida peetakse töötingimuste, eelkõige palga üle ning kus mõlemad osapooled seisavad oma huvide eest. Ehk on töötülide vähenenud arv osaliselt just riikliku lepitaja hea töö tulemus?
Energeetikatöötajate Ametiühingute Liidu liikmesorganisatsioonid on tööandjaga kokkuleppe saavutamiseks korduvalt pöördunud riikliku lepitaja poole. Valdavalt on töötüli osapooled nõustunud lepitaja pakutud lahendusega, kuid on olnud ka juhuseid, kui kompromiss on jäänud saavutamata.
Minu praktikas pole lepitusmenetluse tulemus kunagi sõltunud sellest, kas lepitaja ametis on olnud Henn Pärn, Raivo Paavo või Meelis Virkebau – kõik eelnimetatud on olnud ja on oma töös kompetentsed ning seda kindlasti selle tõttu, et neil oli ja on mõlema tööturu osapoole aksept. Väidan täiesti kindlalt, et kõik kokkulepped on saavutatud tänu riikliku lepitaja väikese, kuid tõhusa tiimi kompetentsile – põhjalikele teadmistele ja praktilistele kogemustele kollektiivsetest töösuhetest ning tööturu toimimisest.
Loodan siiralt, et valitsus pole võtnud eesmärgiks sotsiaalpartnerlust tasalülitada ning õiguskantsleri kriitikat pälvinud eelnõu on majandusministeeriumi asjatundmatusest tingitud praak. Piltlikult öeldes, lapsukest ei tohi koos pesuveega välja heita ka ümberkorraldusi kavandades.
Seega tuleb edaspidigi tagada ametiühingute ja tööandjate õigus valida välja kollektiivsete töötülide lepitaja kandidaat, samuti säilitada talle kehtivad kompetentsuse nõuded.