TIIT KÄRNER ⟩ Eesti rahva kadumisega maailm paremaks ei muutu

Tiit Kärner Foto: Kristjan Teedema

Saatuse tahtel on Eesti juhtunud elama kõrvuti rahvaga, kelle jaoks naabrid on kas jõugukaaslased või hingetu vahend omakasu saamiseks –  riigiks kehastunud platnoide maailm, kirjutab füüsik Tiit Kärner.

Pole selge, kuidas see maailm välja kujunes, kuid Ivan IV (Julma) ajal oli ta juba täies jõus, laienedes ja mattes enda alla ümbritsevad euroopaliku tsivilisatsiooni tõusmed. Alles Katariina II ajal, tänu tema päritolust tulenenud ja Põhjasõjas liidetud aladelt lähtunud tänapäevasematele arusaamadele, hakkas Venemaal kujunema õhuke kiht euroopalikku kultuuri, samas kui Venemaa tervikuna jäi julmaks ja metsikuks.

Lihtrahva seas olid endiselt käibel Ivan IV aegsed pereelu reeglid («domostroi»), mis kirjutasid pereisale ette pereliikmete peksmise; nuudiga peksmine ja kadalipp olid Venemaal seadustatud kuni 20. sajandi alguseni välja. See ei jätnud mõju avaldamata ka Venemaa kõrgkihi mentaalsusele, mille tõttu vene intelligentsi kiidetud «mure lihtsa inimese pärast» ei laienenud, nii nagu platnoide maailma reeglid, väljaspoole «omade» ringi. Dostojevski kirjutas, et ükski revolutsioon ei vääri lapse pisaraid, samas kutsus pooma oma rahva iseseisvuse eest võitlevaid poola ülestõusnuid. Aga sellisegi tsiviliseerituse pühkis jäägitult 1917. aasta oktoobrirevolutsioon, mis samamoodi kui Ivan Julma opritšnina laskis võimu juurde riigi põhjakihi.