JUHTKIRI ⟩ Meie mälu on meie salarelv

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eesti lähiajaloo traagika puudutab igaüht.
• Mäletada võib mitut moodi.
• Pühapäeval lehvigu lipud.

Juuniküüditamine, märtsipommitamine, septembripõgenemine, märtsiküüditamine. Eestis on raske leida peret, keda kasvõi üks neist ei oleks puudutanud. Ja kõik see kordub Ukrainas.

Sellega võitlemine algab mäletamisest. Mäletamisest ja rääkimisest, sest kui keegi sinu lugu ei tea, siis ei ole ka midagi mäletada. Inimesed ei ela lõputult ja kui inimene oma lugu ei räägi, siis kaob lugu koos temaga.

Meie tänases lehes kirjutab ajaloolane ja arheoloog Mati Mandel, kuidas esimesed teated Pitka poiste 1944. aasta septembri lahingutest jõudsid temani juba 1970. aastail. Arusaadavatel põhjustel ei tahetud sellest siis eriti rääkida. Alles 1990. aastail avanesid Keila meeste suud.

Meil on lugu ka Klooga koonduslaagri likvideerimisest ja selle käigus toime pandud juutide massimõrvast. Samuti arusaadavatel põhjustel ei tahetud sellest pärast sõda eriti rääkida. Kuna tunnistused on vasturääkivad, siis ei ole meil ka praegu täielikku pilti toimunust.

Pole tähtis, kuidas, peaasi et me mäletaksime. Ka kõige lootusetumal vastupanul on mõte, meie kaotustel ja kannatustel on mõte, kuid ainult siis, kui me mäletame.

Ja siis on muidugi 1944. aasta suurpõgenemine, mis on meie tänase lehe peateema. President Toomas Hendrik Ilvese algatusel asutatud Eesti Mälu Instituut on teinud ära suure töö, teinud kindlaks ligi 65 000 põgeniku andmed. Meil on täpselt teada, kust põgeneti ja kuhu põgeneti, ja see teadmine lükkab ümber nii mõnegi müüdi. Üks müüte on see, et põgenejate seas olid ülekaalus haritlased. Ei olnud.

Kuid lisaks üle mere pääsenutele oli tuhandeid inimesi, kelle põgenemine ühel või teisel põhjusel katki jäi.

Näiteks saab meie tänasest lehest teada, et kolm suurt Saksa laeva lahkus Tallinnast tühjalt, sest nende jaoks ei jätkunud minejaid. Inimesed nägid Pika Hermanni tornis sinimustvalget lippu ja otsustasid jääda. Ka admiral Johan Pitka kutsus rahvast üles Eestist mitte lahkuma, vaid vastupanu osutama.

Nendel inimestel on samuti omad lood, mida on kogunud Merle Karusoo ja tema õpilased ja millest on tehtud teatrilavastus «Sügis 1944».

Mäletada saab väga mitut moodi ja mäletada tulebki mitut moodi. Laupäeval avatakse Pärnus Kesklinna silla juures skulptor Elo Liivi suurpõgenemise mälestusmärk, Tallinnas Kaarli kirikus saab kuulata Raimo Kangro «Missat süütult hukkunud eestlastele» ja Keilas toimub Pitka poiste septembrilahingutele pühendatud ajalookonverents.

Pühapäeval, 22. septembril saab tähistada vastupanuvõitluse päeva, mis on seekord kuulutatud erakorraliseks lipupäevaks. Toimuvad üritused, millega meenutatakse Otto Tiefi valitsust. Kõikide mälestusürituste kava leiab meie 1944. aastale pühendatud lugude juurest.

Pole tähtis, kuidas, peaasi et me mäletaksime. Ka kõige lootusetumal vastupanul on mõte, meie kaotustel ja kannatustel on mõte, kuid ainult sii,s kui me mäletame.

Meie tänane leht annab mäletamisse oma panuse. Lugejatena saate ka teie selles osaleda. Mäletagem siis kõik koos ja pangem pühapäeval lipud lehvima – meie ju võitsime.