NÄDALA NÄGU ⟩ Alanud on vidinasõja ajastu – milline saab olema vastulöök?

Anonüümne piipar. Illustratsioon: Johan Elm

• Vidinarünne tähendab kõigi sõdade uut faasi.
• Hiljutine rünnak sisaldas sõja erinevaid mõõtmeid.
• Eestis on olemas esimene kaitseliin selle vastu.

Milline saab olema piiparirünnaku vastulöök? Vidnasõjale on hoog sisse lükatud ja on vaid aja küsimus, kui meie taskutes või ümber mõni samalaadne pauk käib, kirjutab teaduse- ja tehnikatoimetuse juhataja Marek Strandberg.

Neljapäeval, kaks päeva pärast Liibanonis toimunud piiparirünnakut tõmbasin oma kabinetis lahti ühe sahtlitest ja võtsin selle põhjast üle veerandsajandi vana Motorola piipari. Kruvisin selle ka huvi pärast lahti, ei mitte hirmust, uudishimust pigem. Tõsi – sellessegi saanuks pisikese lõhkeseadeldise pakkida. Saab ilmselt ka tulevikus. Nagu «Kuldsilma» Bondi filmis, kus vidinameister Q tutvustab 007-le kolme klõpsuga granaadiks muudetavat pastakat.

Hezbollah’ vastu korraldatud ulatuslik vidinarünne tähendab aga palju enamat kui «sõja uut faasi», nagu Iisraeli kaitseminister seda defineeris – see on kõigi sõdade uus faas, nii nagu on taplus Putini kõrilõikajatega toonud vette, maale ja õhku droonide parved.

Sõja mõõtmeid on laias laastus viis, kus toimuvad erinevad sündmused.

Esiteks ballistiline mõõde, mis tähendab, et kuul, mürsk või rakett võib lennata punktist A ja tabada punkti B ning korraldada seal paraja segaduse.

Teiseks elektromagnetiline mõõde – see tähendab, et on olemas väljad, mis võimaldavad avastada vastast (radarid) või segada selle sidet või kahjustada isegi inimest ja tehnikat; nende hulka kuuluvad ka näiteks laserrelvad. Aga sellele kõigele lisaks muidugi pidada ka sidet.

Kolmandaks küberneetiline mõõde, mis puudutab algoritme, mis toimetavad me ümber ja juhivad ning korraldavad erinevaid masinaid.

Neljandaks informatsiooniline-semiootiline mõõde – see võtab vaatluse alla sõnumid ja nende kaudu tekkivat mõjutust, aga loomulikult ka andmeanalüüsi ja sealt saadavad järeldused.

Lõpetuseks keemiline-bioloogiline ja radioaktiivne mõõde, mis puudutab kõiki neid protsesse, mis võivad inimesele ja elule laiemalt kahju teha.

Piiparite ja muu tehnikaga korraldatud rünnak kombineeris enamiku neist: suure tõenäosusega lisati piiparite müügiahelasse üks väike kõrvalepõige, kus sinna sisse paigutati lõhekainet (ballistilises väljas toimunud sündmus) ja seda suudeti varjata ilmselt väga heade hämamislugudega, mille peale neelasid nende kasutajad alla jutu, et piipar on ohutu, aga mobiili saab jälitada.

Mõnes mõttes ju nagu Vanapagana ja Kaval-Antsu silmaravimise lugu: kes tegi (sulatina silma valas) – ise tegi! Seejärel tuli tegeleda nii raadiolainete kui ka piiparis olevate algoritmidega, et loodud lõks käivitada ning olla veendunud, et see kõik ka töötab. Sõda ei peeta ammu enam ainult vees, maal, õhus ja nüüd ka kosmoses, vaid lisaks ka neis teisteski loetletud mõõtmetes.

Vidinasõda ei ole kerge gripp, millest hanerasva või parasiidirohuga üle saaks.

Kui targutamisega jätkata, võib tõdeda, et üks mõõde on siin veel: aeg. Ühes suunas kulgev aeg ei võimalda paraku seda tagasi pöörata ja kord tehtud teod ei unune ega kao mälust. Ajas muutuvad sel moel käitumine ja kultuur pöördumatult. Ilmselt vastatakse vidinasõjale ka vidinasõjaga, aga me ju ei tea siiani, kellele vastatakse. Nii on siis ei-tea-kus toodetud vidinatest saanud uus oht, millega siingi tuleb igapäiselt tegelema hakata. Kuidas muidu kui «ei-tea-kus» saaks nimetada asju, mille peal oleva kaubamärgi järgi on tootja kas Taiwanil või Jaapanis, aga nemad ei teadvat sellest midagi ning edasi läheb rada Ungarisse, kus samuti sest midagi ei teata, ja Bulgaariasse, kus otsad taas vett kaovad. Tõsine seikluslugu, aga paraku toimub see reaalajas ja meie pärismaailmas.

Millise pilguga peaksime edaspidi vaatama mõnd elektroonikavidinat või autotki, mis kaugelt Aasiast või sootuks teadmata kohast pärit? Meie julgeolek sõltub pärast seda nädalat asjaoludest, kas me suudame tuvastada ka võimalikke lõhkevaid vidinaid, aga miks ka mitte mürgitatud või nakatatud toitugi. Me ei või iial teada, kas kellegi kiiksuga ajusoppides oleme me siin ka ühtäkki vaenlaste hulka arvatud. Kas peaksime olema võimelised kontrollima igat kui pastakat, mis kolme vajutusega granaadiks muutub?

Vidinasõdade ajastu on alanud ja võimalik, et meil on siin Eestis olemas esimene kaitseliin selle vastu. Jutt on müüontomograafiast, milline iduäri üleilmset tähelepanu on saanud. Kas aga kõik siia tulevad kaubavood oleksid sel moel skaneeritavad ja lõhkelaengud neis välistatavad, ei oska ma hetkel öelda. Sel nädalal on vidinakurja riskitase kasvanud mäe kõrguseks – filmifantaasiast on saanud tegelikkus. Kas see risk ka tegeliku ohuna realiseerub, on loomulikult iseküsimus, aga tähelepanu tuleb sellele pöörata. Kindlasti rohkem kui 2020. aasta algul Eestis koroonapandeemia tõsiduse hindamisel tehti: vidinasõda ei ole kerge gripp, millest hanerasva või parasiidirohuga üle saaks.